"Iga päev, mis meile antud on, ära lase käest."

Mari Kalkun

"Väiksed kallid Marid."

A tip to myself

Kui elu tundub keeruline, vaata kuidas taimed kasvavad.

If life seems to be complicated, look how the plants grow.


A hammock in the garden is one of the best things one can have.

Stop questioning and just live it.

Doubt is "Stop".

Children are moving.

Teod

"Räägitakse, et hommikune kohtumine tigudega toob teguderohke päeva."

M. N.

Lõpetasin "Viis tiibetlast" ja nägin oma laual miniatuurset tigu.

Helimaailmad - Veealuse müra mõju mereelustikule

Veepinnast allpool asub maailm, mida illumineerivad helid - maismaal on selleks valgus, kuid vete puhul jõuab valgus maksimaalselt paarisaja meetri sügavusele. Läänemeres muidugi vaid kõige rohkem paarikümne meetrini.

Vees levivad helid 5 korda paremini kui maal - kui ujuma lähed, proovi järgi - klõpsuta kivikesi omavahel kokku ja lase sõbral vee all kuulata. Siis klõbista neid kivisid vee peal - kas on sama kaugele kuulda?

Veealused helimaastikud on leidnud vähe inimeste tähelepanu, alles viimasel ajal hakatakse taipama, et kaladelegi ei pruugi meeldida, kui nende kodupaikades sõelub ringi ports laevu, undab tuulikuid ja sondeeritakse põhjageoloogiat... Kalad võivad minna mujale elama või hoopis nälga surra. Kes neid veepõhja langenud laipu ikka loeb?

USA Merevägi tegeleb ka hoopis vägevamate asjadega - suutes tekitada 1 000 000 korda valjemaid helisid kui vaalad oma parima tahtmise juures. Selliseid aktiivsonareid plaanivad nad kasutada pea kogu maailmamere heliliseks kontrolliks - oma sõnade järgi "vaenlase" avastamiseks, kuid võib arvata, et seeläbi saavad nad luua raskesti pealtkuulatava suhtlusvõrgu, mis ühendab vähemasti 3000 km kauguseid paiku (nt. Monterrey'd ja Hawaiid). Sõjaväe katsetustega paralleelselt on juba aastakümneid täheldatud salapäraseid vaalade ja delfiinide massilisi randumisi - nad tulevad rannale ja keelduvad sealt lahkumast ning surevad. Kuna nemad orienteeruvad helide järgi, on neil lihtne valjude helide mõjusfääris olles sattuda paanikasse, segadusse ning lahkuda oma toitumisaladelt, surra nälga, randuda... lisaks sellele suudab heliline lööklaine purustada veeimetajate sisekõrva ning panna nende silmi veritsema, tekitades ka teisi koekahjustusi. Kalade ujupõied on samuti väga tundlikud, ning need lõhkevad lööklaine tingimustes... Niimoodi oleks küll lihtne kalu püüda!?

See pilt on Kanaari saartelt 2002 leitud vaal, kelle surma seostatakse USA Mereväe madalsageduslike aktiivsonari katsetustega:
www.oceanmammalinst.com/lfaswhat.html

USA Navy leht selle tehnoloogia vajalikkuse kohta:
http://www.surtass-lfa-eis.com/WhyNeed/index.htm







Õnnelike "juhuste" kokkulangevusena sain "Merekeskkonna kaitse" loengus ülesandeks teha referaat teemal "Veealuse müra mõju mereelustikule". Sellele aitas kaasa ka kursuseõde Krista Ott - suured tänud tema järjekindlale toetusele ja kindlale rahulikkusele!

Olen inspireerunud - see teema ühendab hämmastaval kombel mitmeid jupikesi siit ja sealt - näiteks kunagi "lampi" leitud lehe - http://ocr.org/ - mida loob varem muusiku ja advokaadina tegutsenud merearmastaja Michael Stocker - oleme paar aastat olnud kirjavahetuses ning seeläbi olen teemaga juba ka veidike enne kokku puutunud.
Nüüd on asjaga tegelemiseks isegi veel rohkem põhjust - Euroopa Liit on vastu võtnud uue Meredirektiivi, mis näeb ette, et 2012 aasta suveks on Eestilgi vaja teada sellest, mis toimub meie vete helimaastikel - edaspidi on vaja välja töötada tegevuskava ning jõuda viimaks "hea keskkonnaseisundini" :)

Praeguse seisuga pole Eestis ühtegi institutsiooni, mis tegeleks konkreetselt helide uurimisega. Mulle on teadmata, kas meie sõjaväel võib olla vastavat tehnikat, et veealuseid helisid kuidagi kuulata...

Unistan, et kuidagi juhtub see, et ükspäev on meil "sosinal" liikuv purjekas, millega saaks kuulata kalasid, hüljeseid ja mööduvaid laevu...
Selle jaoks oleks vaja saada pädevaks, näiteks võtta osa USA-s Michaeli poolt teostatavates projektides - leida Eesti poolne toetus, finantsid... - paik, kuhu minna, on juba olemas!

Unistused tuleb tõeks elada,
sellepärast ma need siia kirja panengi!

merearmastus. Salme uurib Nord Streami.

merel olen ma.
on öö.
Salme.
sõidame kodu poole.
käisime kaugeimas idapoolses punktis, vene ja soome piiri ääres ja nüüd on vöör Tallinna poole seatud. hommikul kuueks peaksime kohal olema.
espits!

käisin saunas.
üksi.
nii hea.

kõik on toidetud. 14 hinge.


mulle meeldib see tunne, mis on praegu.
kõik on kodune ja natuke loksuv ja see sobib mulle.
mootorimürast pääsemist küll ootan,
kuid kuulan mööda.
vaimu see ei sega.

merel olles saab merest üha rohkem aimu.
ja neist inimestest, kes siin on ja käivad.
Eesti peale pole neid palju.

muusika tuleb minu arvutist ja mehhaanik lubas öise tormi tulemise puhul pottide-pannide lendamise mittelendamise eest vastutada.
noad panin kappi.
siin hoiavad potte pliidil metalltoed.
külmkapil on haak.
sahtlitel riivid.

päikeseloojang oli vaimustav ning vaade Suursaarele, kaljusele Vene riigile kuuluvale imelisele maajupile, meenutas 3 aasta tagust reisi Arandal. ilm sarnane, peegel-loksuv värviline loojang, palju värve. kõik värvid ümberringi.
see saar on kõrguste vahega 0-175m. 5 järve. üks geoloog on seal käinud. graniit puha.
igatsen sinna kord minna.
maailm ootab vabaks saamist.

vene poolt sõidab palju kaubalaevu. välismaiste ja vene nimedega. eemalt paistavad nad nagu purjekad, valge kaptenisillaga. tegelikult on pika madala ninaotsaga urisevad ja tossavad aluse, mis on kauba raskuse all veepiirile lähedale vajunud.
palju liiklust on Soome lahes tõesti.
ärevus on õhus selle Nord Streami pärast.
päeval kuulsime plahvatusigi. neid oli kehas tunda. ometi ei suutnud lokeerida alust, mis neid tekitas.
heli levib vees ju igasse suunda 5 korda paremini kui õhus.

ma unistan helide uurimisest vees.
sel alal saab praegu olla algataja ja lumesahk.
pädevus ja finants puuduvad esialgu.
loomise võimalus!



head ööd.
armastan inimestele süüa teha ning paljude kartulite koorimise käigus meelel lasta rahuneda.

Boats come to me

This is a sight to a sailing boat Kajsamoor, built on 1939, 24,8m long. She is now just here in the marina "Lennusadam", 7 minutes walking from my home.

Luckily I had a contact to go there and to be part of a small trip to the Tallinn bay. I ask from myself "Why do I feel so at home there on the boat though I have never been on this one...?" Watching the running rigging and standing rigging...and remembering the words in English more than in Estonia... I just wonder. I talk to strangers, I observe, learn and notice. Sea-life. Accordion and singing women.
Setting sun.
Waves.

A new song came to be today. Words are from Mihkel. And as I found them I knew that a song comes out from them. Now it is here, in the internet already. Fast world. Gratitude. Tänan.

Minu unistus on saada sõbraks Mäe Tõnniga.
Täna ma palusin seda myspace's. Ta nõustus.
Et oskaks ma ühel päeval tekitada inimestesse sellist head tunnet,
millist tema minus tekitada oskab oma loominguga.
Sellepärast ma tean, et looming on väljendamiseks.
Loomine on me pärisosa.

Öösel, nüüd,
kaob aeg ajatusse ning mu peos on igavik.
Tundmatud numbrid, muusika kõrvus.
Õppimine sellest, mis kunagi on öeldud, tehtud ja maailmasse jagatud.
Vast kõike ei mäletata.
Isegi ju unustan ja unustame.
Ja andestus.
Nii on ruumi uue vastuvõtuks.
Uut tuleb kogu aeg.

Probleem-Lahendus. Lõhe.

Ostsin Rimist lõhefileed. Läksin koju, vaatasin, et lõhnab imelikult ja suhu ei taha panna.
Nüüd tuli hetk, et helistada ja küsida, kas on midagi asjaga teha....
ja mu kõne suunati...
jutustan oma lugu ja siis küsib naine:
"Kas sa oled Marian?!"
"Jah, olen küll!"
"Mina olen Kati."
(tema on mu onunaine)
:)
Telefonikohtumine.
Asi laheneb nagu imeväel ning homme saan kinkekaardi, et osta omale uus lõhe.

Sellised asjad toimuvad uues energias siis ;)

Päevade Valgus ja Mere Algus

Ülekolmapäevased hommikud ei allu minu kontrollile - nimelt on mul siis toimumas eesti keele väljendusõpetuse loeng, kuid juba kolmandat korda ei jõua ma sinna. Mitte et ma ei tahaks... Tahan küll, äratuskell varmalt helisemas! Seekord läksin suisa üsna vara magama ja valmistusin usinalt kooli minema. Tegin silmad lahti 6:06.
7:57 ärkasin ehmatusega üles ja taipasin, et endalegi teadmata oli kaotanud teadvuse taas ning lihtsalt taaskord sisse maganud.

Kuid tunne oli hoopis rõõmus - heh, võin ju siis merele minna! Nimelt, TTÜ uurimislaev Salme oli suundumas teisele merereisile. Minu jaoks esimesele.
Ega palju aega enam jäänud polnudki, 9:00 pidi väljasõit olema.

Pesin ja riietusin ja hüppasin siis ratta selga, et kusagilt kärmelt leida sidruneid - sel päeval otsustasin alustada kevadpuhastust Limonaadidieediga - sidrun, vahtrasiirup ja cayenne pipar vee sees. Kuu loomise aeg.

Hommikune Kalamaja - mmm! Tänavate vahel vuhiseda, lindude laul kõrvus ja kerge meel sees - see on midagi kevaderilist! Turult leidsingi kohe sidruneid. Küll on turg ikka tore värk - avatud juba vara ja saab otse rattaga ligi minna ja sidrunid kotti laduda!

Lennusadamasse seadsin lenksud ja kohale ma jõudsingi - suisa 15 minutit enne väljumist.
Mereleminemise tunne - see on omamoodi ja erakordne adumine, milles on lapselikku põnevust ja vabaduse tuult. Sain Salme otsi lahti anda kai pealt kui Salme teise kai äärde liikus, et mereuuringute poi raskused mõne aja pärast peale võtta.
Mõni aeg juhtus olema umbes 2h hiljem. Lõpuks saime ikka merele. Päikesepaistesse ja õrnalt loksuvasse sinisusesse. Silmapiir ja õhusoolasus on nii maitsvad!

Liine sai sirgeks lapata ja mõista, kuis need 400m õigesti paigutada, et vette saaks 2 raskust (ankruks) ja poi nende vahel vee peal. Saime hakkama!

Trenn tuli mul ära jätta, sest merelt ei saanud nii vara sugugi tagasi. Seda oli korraks raske teha, just teiste pärast. Aga enda pärast ei olnud raske. Ja niimoodi see juhtuski. Kevad ka.

Merel õppejõu U. Lipsuga suheldes sain küsida seda, mis mind huvitas ning sain ka inspireerivaid vastuseid - Eestil on just lähenemas aeg, kui tuleb hakata tegema müra uuringuid meres! Tehes referaati sel samal teemal - müra mõju mereelustikule - hakkasin aduma, et see valdkond ühendab imeliselt muusika ja mere ja looduse - võibolla saab just teemaks, millega mul tekib võimalus tegeleda.
Praegu puuduvad Eestis vastavasisulised uuringud peaaegu täielikult, pole ka kompetentsi. Niiet vast siis saab tarkust koguma minna kuhugi - vast Californiassegi? :)
Unistustel on hea lennata lasta ning loota, et kõik asjad langevad oma õigele kohale ja koorubki tasa välja see, mis on vajalik tegemine.


Paastu teine päev on toimumas.
Ökopoest sidruneid ostes ja kõike seda külluslikku ja tervislikku toitu nähes hakkas mõte küll tööle, mida sellest ja tollest teha saaks..., kuid Telliskivi Loomelinnaku vanamööbli poest läbi astudes ja sealt 2 klaverit avastades ning oma sõrmedel lipata lastes ununes ka kõhutühjus ja tuli meelde hoopis see, kui vaimustav on improviseerida ning klaverihelisid kuulda!
Huh!
Tuleb vist ikka üks pill siia ka leida!
6000.- eest saab umbes sajandivanuseid Rootsi pille. Üks neist oli peaaegu hääles isegi!


Kevad, kevad, kevad.
Mis muud, kui hingata.

Treeningud Tartus

http://www.thedancingpaintbrush.com

~*~

ÕED ja VEND

Tartus teevad trenni!
.

Vaata järgi!

~On dünaamika aeg~

~*~

Pisiasjad

Meie elu koosneb väikestest asjadest.
Igaüks neist mõjutab Sind sinna- ja tännapoole.
Ja oled ka hoopis jälgija, kes näeb neid mänge ning võib osata jääda rahulikuks ka kõige suuremas tormis.

Ometi need pisiasjad tulevad ellu igaüks oma põhjusega ning sedapidi vaadates on nad vormi võtnud vormitused, oma erilise rolliga.

Praegu tuli minu juurde üks kiri keskkonnakeemia õppejõult, kes teatas, et minu tehtud referaat ja ettekanne meeldis talle nii väga, et paneb mulle "4"-ja asemel hoopis "5"-e. Kuigi juba enne seda oli ta nõustunud mulle vaid referaati ära tehes panema kirja Tartu Ülikoolis sooritatud keskkonnakeemia aine hinde, milleks oli "4".
Üks ootamatu ja pisike ime,
mis astus sisse siia hetke ning meenutab, et see, mis praegu on valitud teha,
on toetatud ja vajalik.

On palju katsumusi küll panna end tegema asju, mida annavad ette õppejõud, igaüks oma ainet silmas pidades. Ja neid aineid on mul 10 praegu. Peamine on vast taibata, et nende mulle antud ülesanded on tegelikult mu enda valitud ülesanded ja tegemised ning teenivad kogu maailma mu enese läbi. Maisus on vaimne.

Salasoovidest saab tegelikkus.
Tuleb sättida paika eesmärgid ning siis liikuda sel teel, mäletades ja unustades.
"Ja vahel ma tunnen, et kõik on võimalik..."

Vee hääl ta teel katuselt tänavale. Tilkumine ja solin ja kanalisatsiooniaugud.
"Kraaaaaks!" hõikab vares oma lennul üle mu pea.
Tuvid tõusevad lendu jättes pooleli nokatäie vee rüüpamise loigust. "Sahhhh!"

Tee viib Kalamajja, mööda majadest, kus inimeste elud sees. Mööda rõdust, kus vints, et lapsevankrit neljandalt korruselt otse alla hiivata. Mööda tühermaast, mille servas on kilekottidesse pakitud nõukogude aegsed meestetrussikud (serv äratuntava õmblusega). Mööda saunast, mille ette on pargitud kõige ägedamad autod, lincoln'id, mersud ja bemmid koos audidega, tihti tumedatoonilised.

Kella keerati nii, et nüüd on ikkagi veel valge. Üks tund õhtule juurde on palju, on taju muutev, on rõõmsust toov. Isegi kell seitse võib nüüd näha taevas sinakas-valget hallust ja on aimata, et kusagil sätib Päike end madalamale, kuid loojumiseni on jäänud veel aega.

On lõhn, mis paneb vahest peatuma - nii magus ja maitsev ja värviline möödunud kevadete tulemise mälestustest ja kõigest, mis on seekord uus, tundmatu ja imeline.
Pilk ilmale on kevadeti hoopis erisugune. See näeb hetki tähenduse ja kergusega, muinasjutu ja helgusega ning on tuule suuna otsimine, seades oma purjed ja paadinina sinnapoole, kuhu kutsub süda.

Tuppa paistab päikest ja akna all hakkab varsti muru nägema.
Seemned on potti pistmiseks valmis.
Referaadid ja esseed, ettekanded ja ülesanded - neid on võimalus teha selle tuleva kevade sees.
Mis muud, kui võimalus see - keskenduda, avarduda ja inspireeruda~

Sky of Honey

Long and low - this is the sun I see laying over Tallinn. One seagull on top of the building. He looks like Jonathan.
I am in the Estonian National Library. Again I feel honored. All the flags of different Estonian counties are hanging there on the row. Walls and stairs are made out of limestone. Our national stone.

It is beautiful my sisters and brothers!
I am reading a fantasy-tale and gives me sparks to live and walk around and see magic around.
A research about organometallic chemistry gives me understanding about a small area of the world described by science.
Spirit and science are meant to walk hand in hand. Left and right sides of our brain are there to be used. Balance is the key. Balance is the line in between black and white in the sign of Tao. This line is everywhere. It is invisible, yet so noticeable. It is something what makes our existence possible here.

Living here on the land of long winter and low sun I am learning how much we rely on the Sun and how important it is in our lives. Sun gives me so much light and strength and courage to live and smile and accept what I am here to do. To see the balance inside people's lives - 

loud and forgetful nightclubs

singing krishna-people on the streets

old men reading newspapers in the library

people doing their works behind computers

flying birds

melting snow

a call from a friend to start a new project

taks to write an essey

new place to move

puzzle to put together on the research vessel

tree to touch

.

It is all here.

And there,

with you.

I lost one of my earrings I got from Mexico. On the same evening I visited a Mexican-cafe and maybe it got lost there. New ones can now come and oh how happy have I been wearing this beautiful work of whitcholes people. Gracias!

Aho~

Ninas on kevadelõhna ja kõrgete hangede tagant paistab päike läbi värske taeva, mis pole ammu nii palju valgust endast läbi lasknud.

Mõõtsime koolis gamma-kiirgust kaaliumkloriidis (KCl) - selles on looduslikult selline isotoop nagu K-40 ja täitsa kiirgab! Lisaks sellele on ilmne, et ka tuletõrjeandurid on päris aktiivsed - isotoop Ameriitsium 241 (Am-241) tekitab alfa ja gammakiirgust - http://www.world-nuclear.org/info/inf57.html - pole vist vaja palju muretseda, kuna looduslik kiirgusfoon on täitsa pidevalt ka olemas, eriti kui diktüoneema klindi peal elutseda. Kuigi me õppejõud teatas, et tema kasutab oma magamistoas siiski optilist suitsuandurit, milles ei kasutata radioaktiivset ainet.

Põnev on selliste asjade kohta teada saada küll!
Lisaks tegin kindlaks, et Simona Chanel'i päikeseprillid tõepoolest kaitsevad ka UV-kiirguse eest ning lisaks taandavad natuke ka teisi lainepikkusi, välja arvatud punase värvi piirkonnas asuvaid. Pilt muutub selgemaks läbi nende vaadates.
Katse viisime läbi Berülliumi hõõglambi abil, mis kiirgab ka UV-kiirgust ning valgust püüdis kinni arvutiga ühendatud spektromeeter. Valgusallika ja mõõtja vahele panime prillid ning nägime, kuidas spekter muutus! UV-piirkonnas, ehk siis alla 400 nm lainepikkusega lained püüdis päikeseprilli plastklaas kinni.

Vabadussamba jupp - elastne klaasitükke ning muud materjali sisaldav klaasidega ümbritsetud ilus tšehhi meistrite loodud materjal seisab õppejõu kabinetis, et tema optilised omadused saaksid uuritud ning täpsustatud, et korraldada uus ja toimiv valgustus Vabaduse Väljakul paiknevale sõjaristile. Tõtt-öelda oli see materjalijupp ilma risti kujusse paigutamata vägagi põnev tükike, ilus ja paljut sisaldav.
Samas, seal väljakul, suure ja kandilise sõdimist tähistava sümbolina tekitab ta pigem natuke õudust ja kalkust kui rõõmu vabaduse üle. Ju ta siis peegeldab meie rahva ühisteadvust - end kunagiste taplemiste kaudu identifitseeriv ning paindlikkust kandilisse vormi valav.
Aeg muudab ka kandilised kivid ümaraks.
Tuleb ainult oodata.

Eestimaa Tal-linnas

Päris Eesti - Sulev Valner

Mina olen nüüd Tallinnas.
See linn on ühtpidi põnev ja ei tundugi nii suur, kui olen olnud hetki Mexico City's ja Montrealis ning muudeski paikades.
Ja samas tajun, kuidas siin olla on väljakutse - liikuda kindlaks määratud radadel, mis on mitte lumised ja valged, vaid soolased ja pruunid, pidevalt mööda vuramas autod ja trollid ja bussid, kus sees on inimesed, kelle tõsistel nägudel peegeldub rutt ja mure.
Kesklinnas on uhked autod. Neid on mujalgi. Ja osad inimesed on peenelt riides, karusnahas ja lakk-kingades.
See ju polegi paha, et neil on raha.

Siin on palju mõtteid. Igasuguseid.
Kuulen neid oma pea sees ka. Nad tahavad jätta mulje, et on minu mõtted.
Kuid mina olen ju rahus, mina tean, mida tahan sellel ühel hetkel teha ning ma ei ole väsinud!
Linnas ellu jääda soovides on vaja käia supermarketites, sest väikseid poode pole kusagil silmata eriti. Tuleb veel ka välja raalida, kus on kõige paremad hinnad ja kus müüakse seda, mida soovid. Selle peale kulub ka muidugi aega. Sest tuleb valida. Iga pood pole tore. Enamik neist väsitavad, päris palju kohe.
Uidata tuleb riiulite vahel, mis on täis laotud ühte ja sama toote kordust - et paistaks, et on rohkem asju poes, kuigi tegelikult on ühte asja lihtsalt palju. Valik polegi seega nii suur.
Tuleb samal ajal kuulda muusikat ning üritada fokusseerida end selle peale, mida tegelikult vaja on.

Nii palju mõtteid on üksteise otsas ning isegi kui koju tuppa minna, kimavad akna alt mööda inimesed oma mõttesabadega ägedates autodes istumas, kuhugi minemas.

Minemine.
Mine jah siis.

Õnneks ma tean, et on ajutine see, Tallinnas elamine.
Ning ei ole halba selleski, lihtsalt On.

Alati saab ise olla kerge ning helge, ülev ja selge. Hea on seda siin harjutada!

Valikud Ja Sergei

Mina valisin kontserdile minna. Või siis kontsert valis mind enda kuulajaks.
Sellega läks põnevalt - nägin paar nädalat tagasi ukse kõrval Laura piletit ühele kontserdile - mu seest jooksis viivuks läbi mõte, et tahaksin ka seda kuulama minna. Vaatasin isegi internetist järgi, et mis ja kes ja kus... Aga sinnapaika ta jäigi.

Aeg läks.

Eile, 10.02.2010, jõudis kohale. Olin kutsutud kohtumisele, kuhu ma nädal tagasi ei jõudnud, kuna info selle paiga muutumisest ei jõudnud minuni. Tundsin kohustustki, et nüüd siis lähen.... kuigi ega ma ei teadnud, et mis seal on ja kas see mind huvitab ka... Nad, Ideals Matter, otsivad autoreid muidu.

Laura tuli siis (selleks ajaks juba kolmandat korda) välja jutuga, et tal on sinna kontserdile pilet üle... - et tulgu ma ikka!
Kahtlused-kõhklused-kohustused?
Ütlesin siis, et kui see viimane inimene, kellele Laura helistab, ei tule, siis ma tulen - jätsin seega asja rahulikult Universumi hooleks. Huhh, vedas, mõtlesin :)

Minuti pärast teatas Laura, et nüüd on aeg mul seelik selga panna - minek!

Läksingi. Kõndisin läbi oma kahtluste soolalumest, selga sirgemaks lükates. Isegi esimeses reas laua äärde istudes ja muusika algust kuuldes, oli minu pea sees veel segadust.

Sergei Manukjan, Villu Veski ja Kaspar Kalluste astusid Estonia Talveaias lavale. Saksofonid, klahvpillid ja trummid.

Tõesti, see oli parim kontsert, mida ma oma elus olen kuulnud. Nii päris. Õnnelik. Lihtne. Ja naelapea pihta.

Hämmastav on küll see, kuidas maailm peegeldab mulle tagasi just seda, mida mul on vaja meenutada ja kuulda. Selle kontserdi jooksul elasin läbi palju. Kõige rohkem taipasin just ühe laulu kaudu seda, et pole midagi siin maailmas, mis ei muutuks.. Kui siis, vahest pilvedest sajav vihm ja taevast paistev päike.
Olen Eestis. Elan nii, nagu elan siin. Nagu see maa võimaldab praegu minu jaoks. Kanadas oli teisiti. Mehhikos oli teisiti. Siis kui olin Tartu Ülikoolis, oli teisiti kui nüüd Tehnikaülikoolis. Kõik muutub.
Noored saavad vanaks.
Nii ongi.
Nutu lõpp.
Elada parimalt,
ükskõik kus. Just nii, kuis oskusi ja taipamisi on. Üle oma varju ei hüppa.

Kui peaks teil tulema ette Sergei Manukjani kuulamise võimalus, siis haarake sellest kinni! Lühike lokkis juustega mees on leidnud vabaduse, mis voolab ta loomingust läbi, niiet raputab!
Leidsin ka Jaanus Piirsalu intervjuu temaga (24. mai): http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2008_05_01_archive.html
Nüüd saan vist veelgi rohkem aru, miks mulle meeldis see muusika ja muusik~

"Peame vabanema kinnismõtetest ja hirmudest"

Eesti Vabariigi Presidendi - Toomas Hendrik Ilvese kõne - 02.02.2010.

"Peame vabanema kinnismõtetest ja hirmudest," - nii hea on kuulda seda meie riigi juhilt. Riik on tõesti nagu inimene oma mõtlemisega - kui heietab minevikuvägitegudest, unustab praeguses elada ning ei julge ilusat olevikku märgatagi ja luua.

Newtoni ja Einsteini avastuste ja arusaamiste märkamine on päevakajaline ka mulle, just praegu.
Paar esimest lehekülge modelleerimise loengus soovitatud raamatus "Universum Pähklikoores" panid mind soovima seda edasi lugeda ja vahest ka enda raamaturiiulist teinekordki üles leida.
Lektüür laieneb tõepoolest.
Paar kilo kirjandust tassisin koju täna juurde TTÜ raamatukogust.

Seda, mida soovid

Kaks lumiste riiete, salkus juuste ja õhetavate nägudega umbes 10-aastast tüdrukut tulid burksiputka leti juurde.
"See on ju sinu raha.." ütles esimene tüdrukutest, mitte soovides sõbrale mõju avaldada selle kohta, mis nad ostma peaksid.
"Mis vahet sel on!" vastas teine selle peale enesekindlalt. (Mis pani mind ära tundma, et tõesti, iga kupüür raha on ju täpselt samasugune ja kuigi ta paikneb kellegi käes, pole ta selle keegi oma päriselt niikuinii. Raha on ju vaid vahend vahetuste tegemiseks.)

"Palun üks Mmustika Mmõnus Mmmaius!" kostis rahaga plika putkatädile. "Äkki laseks selle pooleks lõigata ka?" kostis ta kaaslasele senikaua kui maiust toodi müügiava juurde.
"Kas saaks selle pooleks ka lõigata, lahti teha ja siis..." palus ostu sooritav tüdrik.
Müüja võttis käärid ja lõikas paki lahti ning ulatas maiust ostjate poole.
"Kas saaks selle pooleks ka lõigata?! Võimalikult täpselt, palun!"

Tädi lõikas paki kääridega täitsa lahti, pani maisimaiuse kilekoti peale ja poolitas selle noa abil. Rohelise salfrätiku peale paigutas ta ühe poole maiusest ning ulatas selle esimesele tüdrukule. Teise poolega toimetas samamoodi ning ka teine tüdruk sai pihku midagi maitsvat.

Seal nad siis mugisid, hetke täielikult nautides ja mustikatükke maisi vahelt otsides... Isegi kõrvale ei astunud nad putka akna juurest...

Milline lihtne julgus, mõtlesin ma - tuleb ainult suu lahti teha ja öelda, mida saada on soov!

Langevas lumehelveste vahel leian tee kodupoole. Sel päeval laulsin ma mikrofoni sisse, mis lebas punasel sametpadjal. Minu laul hakkas oma elu elama. See kõike esimene Leiulaul.
Tuli juurde Kessu kitarrimängu mitmes kihis.

Uus on selline kogemus. Ja parem on vähem arvata kõigest sellest.
Kuid peab ütlema, et Pirital seal segasumma-talvilas oli mõnus juua teed ja kogeda seda protsessi, et minuni kord tulnud lugu saab hoopis uue tajumise mu enese sisse ja välja.
Soe ahi. Soojad südamed.

Väsinud on ka hea olla. Pugeda õhtul põhku ja unustada kõik see, mida pole vaja endaga kaasas kanda järgmisse päeva.

On kunst ikka edasi liikuda ja õppida ja tahta areneda ning olla kindel selles, mis tegemine on käsil. Palju arvamisi hõljub ilmas ringi. Tehtud saab see, mida on tahtmist teha.

Igastahes olen õnnelik, et see elu nõndamoodi kulgeb,
et saab laulda ja saab ka ülikooli õppima esmaspäeval minna ning ahju alla tuld teha ja jääs merd näha. Solarise toidupoes kohtab nii ülemisi naabreid kui ammu trehvamata sõpru. Tallinn on ka väike kogukond.
Niimoodi mulle meeldib küll.

Küll te siis varsti kuulete. Ja suurema soovi korral
palun küsida!

Newtoni III Seadus ja Ideokineesia

Igasugune mõju on samal ajal ka vastastikmõju.

Vastastikmõjus olevad kaks keha mõjutavad teineteist moodulilt võrdsete ja suunalt vastupidiste jõududega, mis on rakendatud kummalegi kehale. See tähendab, et jõu järgi saab keha otsida - kui on keha, on ka jõud.

Newtoni III seadus on aluseks jõudude otsimisel ja selle järgi keha otsimisel. See on tähtis asjaolu, sest inimene otsib vähemalt pool ärkveloleku ajast kehi, mida ta arvab endal vaja minevat.

Näited:
Miinide otsimine.
Kehade otsimine kosmoses.
Inseneri praktikas kehade purunemise põhjuste otsimine.
Toidu otsimine.
Paarilise otsimine.
Mööbli otsimine.
Tegevuse otsimine.
jne.

(põhiline osa teooriast leitud Arvo Mere konspektist)

Newtoni III seadus - vastastikmõju seadus.

Füüsika tõestab oma sügavat olemust ja äärmist põnevust.
Mõelda vaid - külmkapp mõjutab enda all olevat pinda jõuga, mis on võrdne ta massi ja raskuskiirenduse korrutisega ning siis omakorda mõjutab külmkappi alt ülespoole teine jõud, mis on võrdne külmkapi jõuga, kuid mida me ei näe kui teist külmkappi, vaid see jõud on peidetud nt. põrandalaudadesse ja maja konstruktsiooni.

Samamoodi kui meie avaldame jõudu pinnale, kus viibime, mõjub meile vastujõud, mida tajuma hakates võime saada teadlikumaks oma tasakaalust ja oma kergusest. Sest need vastassuunalised jõud on alati tasakaalus ja seega on meie loomulik olek Maal viibides olla samuti tasakaalus. Katsugem see teadmine panna praktikasse ja avastada endite loomuomane sirgus, kergus ja harmoonia!

Sellest kõigest räägib ja tegeleb IDEOKINEESIA.
Võin omast kogemusest öelda, et vastavate harjutuste tegemise mõju on kehale täiesti tunda. Näiteks jalad hakkavad ise kõndima ja käed-õlad ärkavad elule ja kergusele, selg sirgeneb ja muutub paindlikumaks. See toimib visualiseerimise ja peentaju abil. Maagia muidugi. Aga just samapalju ka lihtsalt füüsika.

"Ideokinesis is the process of using mental imagery to affect the body’s postural alignment in order to bring it into greater equilibrium."

Minu jaoks igastahes läks toas tuli põlema, kui füüsikat õppides taipasin, et tegelen sama asjaga, mis KehaMeeleKoolis trennis käes. Teooria ja praktika kohtuvad ning sünkroonses 2010-ajas juhtuvad imed ja harmoonia valitseb ruumi ja aega.
Niimoodi on küll ikka õnn elada.

Salapärane surin ja erutus on sisenenud mu kehasse, kui õpin füüsikat, kuulan Arvo Pärt'i "Für Alina" plaati, tajun köetud ahjust hõõguvat soojuskiirgust ning kuulen akna tagant harva mööda sõitvaid autosid. Jõulutuled põlevad riiuli küljes ja kass Kristo sahistab aeg-ajalt kott-toolis. Mu voodi on rulli keeratult diivani peal ja pool keha on mässitud kaamlivillasesse tekki.
See on minu jaoks uus Luise-tänava idüll.

Still A Traveller

When I find myself in the middle of introduction-round and it is my time to say who am I and what am I doing, I say my name and then comes a pause.
What am I doing?
I am not in the school yet, I am not working, I haven't worked recently, I haven't done a lot of "normal" things for a long time...
Then it comes up that I spent my last year away from Estonia.
Where were you then?
And here it starts.
I observe my words and I see that there are some sentences which have proven to be useful in different occasions. Sometimes I have to say more, but I have found couple of words to say my stories short. Mexico was about living outdoors on the ocean shore and riding with horses... and another half of the year I was in Canada, fixing a sailing boat and then sailing and being on the islands...

Now I am back.
I have life here.
I have lived all the time by the way.
And although being a traveller seems like fairy-tale, there are magical things actually happening everywhere. Maybe being a traveller means to people that there is freedom to feel and interesting places and situations to see..... Then I am still a traveller.
It opens some doors to me.
It allows me to be calm even if I haven't had my own bed for 3 months already. I have kind of moved into a house where other people do still live too, a cat as well. And my clothes are just on a pile in one corner. This is a new experience - to see that there is a mess, but there is not much to really do about it.
I allow it to be there, cause it is new for me! I am waiting for the right time to come. It will.

Well.
Trees are covered with sugar(snow)coating and they look delicious. I can't take my eyes off from them. Small warm houses are filled with people who all have their life stories to live and share.
Candles can be lit and every day there is more light to see.
I am free.
Free to love life.

Love=Freedom.


Take a next breath.
Let it out.
Once again.
And again.
This is what you have,
as long as you are alive on the Earth.


•