When You Love

When I realize that I love myself,

nothing in the world can put me down anymore.

And this is how I know now that even if there are so many things to do for the school and I don't know how it will all end up happening, I will be just fine - just being sure of that I love myself. No matter what happens.

Boats come to me

This is a sight to a sailing boat Kajsamoor, built on 1939, 24,8m long. She is now just here in the marina "Lennusadam", 7 minutes walking from my home.

Luckily I had a contact to go there and to be part of a small trip to the Tallinn bay. I ask from myself "Why do I feel so at home there on the boat though I have never been on this one...?" Watching the running rigging and standing rigging...and remembering the words in English more than in Estonia... I just wonder. I talk to strangers, I observe, learn and notice. Sea-life. Accordion and singing women.
Setting sun.
Waves.

A new song came to be today. Words are from Mihkel. And as I found them I knew that a song comes out from them. Now it is here, in the internet already. Fast world. Gratitude. Tänan.

Minu unistus on saada sõbraks Mäe Tõnniga.
Täna ma palusin seda myspace's. Ta nõustus.
Et oskaks ma ühel päeval tekitada inimestesse sellist head tunnet,
millist tema minus tekitada oskab oma loominguga.
Sellepärast ma tean, et looming on väljendamiseks.
Loomine on me pärisosa.

Öösel, nüüd,
kaob aeg ajatusse ning mu peos on igavik.
Tundmatud numbrid, muusika kõrvus.
Õppimine sellest, mis kunagi on öeldud, tehtud ja maailmasse jagatud.
Vast kõike ei mäletata.
Isegi ju unustan ja unustame.
Ja andestus.
Nii on ruumi uue vastuvõtuks.
Uut tuleb kogu aeg.

Valikud Ja Sergei

Mina valisin kontserdile minna. Või siis kontsert valis mind enda kuulajaks.
Sellega läks põnevalt - nägin paar nädalat tagasi ukse kõrval Laura piletit ühele kontserdile - mu seest jooksis viivuks läbi mõte, et tahaksin ka seda kuulama minna. Vaatasin isegi internetist järgi, et mis ja kes ja kus... Aga sinnapaika ta jäigi.

Aeg läks.

Eile, 10.02.2010, jõudis kohale. Olin kutsutud kohtumisele, kuhu ma nädal tagasi ei jõudnud, kuna info selle paiga muutumisest ei jõudnud minuni. Tundsin kohustustki, et nüüd siis lähen.... kuigi ega ma ei teadnud, et mis seal on ja kas see mind huvitab ka... Nad, Ideals Matter, otsivad autoreid muidu.

Laura tuli siis (selleks ajaks juba kolmandat korda) välja jutuga, et tal on sinna kontserdile pilet üle... - et tulgu ma ikka!
Kahtlused-kõhklused-kohustused?
Ütlesin siis, et kui see viimane inimene, kellele Laura helistab, ei tule, siis ma tulen - jätsin seega asja rahulikult Universumi hooleks. Huhh, vedas, mõtlesin :)

Minuti pärast teatas Laura, et nüüd on aeg mul seelik selga panna - minek!

Läksingi. Kõndisin läbi oma kahtluste soolalumest, selga sirgemaks lükates. Isegi esimeses reas laua äärde istudes ja muusika algust kuuldes, oli minu pea sees veel segadust.

Sergei Manukjan, Villu Veski ja Kaspar Kalluste astusid Estonia Talveaias lavale. Saksofonid, klahvpillid ja trummid.

Tõesti, see oli parim kontsert, mida ma oma elus olen kuulnud. Nii päris. Õnnelik. Lihtne. Ja naelapea pihta.

Hämmastav on küll see, kuidas maailm peegeldab mulle tagasi just seda, mida mul on vaja meenutada ja kuulda. Selle kontserdi jooksul elasin läbi palju. Kõige rohkem taipasin just ühe laulu kaudu seda, et pole midagi siin maailmas, mis ei muutuks.. Kui siis, vahest pilvedest sajav vihm ja taevast paistev päike.
Olen Eestis. Elan nii, nagu elan siin. Nagu see maa võimaldab praegu minu jaoks. Kanadas oli teisiti. Mehhikos oli teisiti. Siis kui olin Tartu Ülikoolis, oli teisiti kui nüüd Tehnikaülikoolis. Kõik muutub.
Noored saavad vanaks.
Nii ongi.
Nutu lõpp.
Elada parimalt,
ükskõik kus. Just nii, kuis oskusi ja taipamisi on. Üle oma varju ei hüppa.

Kui peaks teil tulema ette Sergei Manukjani kuulamise võimalus, siis haarake sellest kinni! Lühike lokkis juustega mees on leidnud vabaduse, mis voolab ta loomingust läbi, niiet raputab!
Leidsin ka Jaanus Piirsalu intervjuu temaga (24. mai): http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2008_05_01_archive.html
Nüüd saan vist veelgi rohkem aru, miks mulle meeldis see muusika ja muusik~

Langevas lumehelveste vahel leian tee kodupoole. Sel päeval laulsin ma mikrofoni sisse, mis lebas punasel sametpadjal. Minu laul hakkas oma elu elama. See kõike esimene Leiulaul.
Tuli juurde Kessu kitarrimängu mitmes kihis.

Uus on selline kogemus. Ja parem on vähem arvata kõigest sellest.
Kuid peab ütlema, et Pirital seal segasumma-talvilas oli mõnus juua teed ja kogeda seda protsessi, et minuni kord tulnud lugu saab hoopis uue tajumise mu enese sisse ja välja.
Soe ahi. Soojad südamed.

Väsinud on ka hea olla. Pugeda õhtul põhku ja unustada kõik see, mida pole vaja endaga kaasas kanda järgmisse päeva.

On kunst ikka edasi liikuda ja õppida ja tahta areneda ning olla kindel selles, mis tegemine on käsil. Palju arvamisi hõljub ilmas ringi. Tehtud saab see, mida on tahtmist teha.

Igastahes olen õnnelik, et see elu nõndamoodi kulgeb,
et saab laulda ja saab ka ülikooli õppima esmaspäeval minna ning ahju alla tuld teha ja jääs merd näha. Solarise toidupoes kohtab nii ülemisi naabreid kui ammu trehvamata sõpru. Tallinn on ka väike kogukond.
Niimoodi mulle meeldib küll.

Küll te siis varsti kuulete. Ja suurema soovi korral
palun küsida!