Ninas on kevadelõhna ja kõrgete hangede tagant paistab päike läbi värske taeva, mis pole ammu nii palju valgust endast läbi lasknud.

Mõõtsime koolis gamma-kiirgust kaaliumkloriidis (KCl) - selles on looduslikult selline isotoop nagu K-40 ja täitsa kiirgab! Lisaks sellele on ilmne, et ka tuletõrjeandurid on päris aktiivsed - isotoop Ameriitsium 241 (Am-241) tekitab alfa ja gammakiirgust - http://www.world-nuclear.org/info/inf57.html - pole vist vaja palju muretseda, kuna looduslik kiirgusfoon on täitsa pidevalt ka olemas, eriti kui diktüoneema klindi peal elutseda. Kuigi me õppejõud teatas, et tema kasutab oma magamistoas siiski optilist suitsuandurit, milles ei kasutata radioaktiivset ainet.

Põnev on selliste asjade kohta teada saada küll!
Lisaks tegin kindlaks, et Simona Chanel'i päikeseprillid tõepoolest kaitsevad ka UV-kiirguse eest ning lisaks taandavad natuke ka teisi lainepikkusi, välja arvatud punase värvi piirkonnas asuvaid. Pilt muutub selgemaks läbi nende vaadates.
Katse viisime läbi Berülliumi hõõglambi abil, mis kiirgab ka UV-kiirgust ning valgust püüdis kinni arvutiga ühendatud spektromeeter. Valgusallika ja mõõtja vahele panime prillid ning nägime, kuidas spekter muutus! UV-piirkonnas, ehk siis alla 400 nm lainepikkusega lained püüdis päikeseprilli plastklaas kinni.

Vabadussamba jupp - elastne klaasitükke ning muud materjali sisaldav klaasidega ümbritsetud ilus tšehhi meistrite loodud materjal seisab õppejõu kabinetis, et tema optilised omadused saaksid uuritud ning täpsustatud, et korraldada uus ja toimiv valgustus Vabaduse Väljakul paiknevale sõjaristile. Tõtt-öelda oli see materjalijupp ilma risti kujusse paigutamata vägagi põnev tükike, ilus ja paljut sisaldav.
Samas, seal väljakul, suure ja kandilise sõdimist tähistava sümbolina tekitab ta pigem natuke õudust ja kalkust kui rõõmu vabaduse üle. Ju ta siis peegeldab meie rahva ühisteadvust - end kunagiste taplemiste kaudu identifitseeriv ning paindlikkust kandilisse vormi valav.
Aeg muudab ka kandilised kivid ümaraks.
Tuleb ainult oodata.

White Metal Tiger

 

This year came to us in the middle of the night, 4 AM. We were in the forest like this tiger, snow high up to our knees. Marian, Sander and Mihkel formed a triangle.

New Moon.

Wishes and Prayers.

This year will bring simplicity and wisdom, community and solitude.

Things which cannot be told with words, are coming into the presence. Open your heart.

I, born also on the year of the tiger, feel empowered and in balance. I am glad that it happening now.

People from the world, friends I have met on the road - some of you have reached me just now and I feel so grateful and inspired by this. The world really is round and just as small as wide are our minds.

I am studying about non-linear and quantum physics and it reminds me that

how we think about the things matters.

This creates the reality.

This is the choice.

And the smallest particle chooses its path and turn just according to the thought. Until we do not decide, there are all the options available. 

We think all the time - we choose all the time.

Be concious about it.

Bring your awareness here and be responsible of your life.

~*~

Exercise of Communication

~*~

Eestimaa Tal-linnas

Päris Eesti - Sulev Valner

Mina olen nüüd Tallinnas.
See linn on ühtpidi põnev ja ei tundugi nii suur, kui olen olnud hetki Mexico City's ja Montrealis ning muudeski paikades.
Ja samas tajun, kuidas siin olla on väljakutse - liikuda kindlaks määratud radadel, mis on mitte lumised ja valged, vaid soolased ja pruunid, pidevalt mööda vuramas autod ja trollid ja bussid, kus sees on inimesed, kelle tõsistel nägudel peegeldub rutt ja mure.
Kesklinnas on uhked autod. Neid on mujalgi. Ja osad inimesed on peenelt riides, karusnahas ja lakk-kingades.
See ju polegi paha, et neil on raha.

Siin on palju mõtteid. Igasuguseid.
Kuulen neid oma pea sees ka. Nad tahavad jätta mulje, et on minu mõtted.
Kuid mina olen ju rahus, mina tean, mida tahan sellel ühel hetkel teha ning ma ei ole väsinud!
Linnas ellu jääda soovides on vaja käia supermarketites, sest väikseid poode pole kusagil silmata eriti. Tuleb veel ka välja raalida, kus on kõige paremad hinnad ja kus müüakse seda, mida soovid. Selle peale kulub ka muidugi aega. Sest tuleb valida. Iga pood pole tore. Enamik neist väsitavad, päris palju kohe.
Uidata tuleb riiulite vahel, mis on täis laotud ühte ja sama toote kordust - et paistaks, et on rohkem asju poes, kuigi tegelikult on ühte asja lihtsalt palju. Valik polegi seega nii suur.
Tuleb samal ajal kuulda muusikat ning üritada fokusseerida end selle peale, mida tegelikult vaja on.

Nii palju mõtteid on üksteise otsas ning isegi kui koju tuppa minna, kimavad akna alt mööda inimesed oma mõttesabadega ägedates autodes istumas, kuhugi minemas.

Minemine.
Mine jah siis.

Õnneks ma tean, et on ajutine see, Tallinnas elamine.
Ning ei ole halba selleski, lihtsalt On.

Alati saab ise olla kerge ning helge, ülev ja selge. Hea on seda siin harjutada!

Valikud Ja Sergei

Mina valisin kontserdile minna. Või siis kontsert valis mind enda kuulajaks.
Sellega läks põnevalt - nägin paar nädalat tagasi ukse kõrval Laura piletit ühele kontserdile - mu seest jooksis viivuks läbi mõte, et tahaksin ka seda kuulama minna. Vaatasin isegi internetist järgi, et mis ja kes ja kus... Aga sinnapaika ta jäigi.

Aeg läks.

Eile, 10.02.2010, jõudis kohale. Olin kutsutud kohtumisele, kuhu ma nädal tagasi ei jõudnud, kuna info selle paiga muutumisest ei jõudnud minuni. Tundsin kohustustki, et nüüd siis lähen.... kuigi ega ma ei teadnud, et mis seal on ja kas see mind huvitab ka... Nad, Ideals Matter, otsivad autoreid muidu.

Laura tuli siis (selleks ajaks juba kolmandat korda) välja jutuga, et tal on sinna kontserdile pilet üle... - et tulgu ma ikka!
Kahtlused-kõhklused-kohustused?
Ütlesin siis, et kui see viimane inimene, kellele Laura helistab, ei tule, siis ma tulen - jätsin seega asja rahulikult Universumi hooleks. Huhh, vedas, mõtlesin :)

Minuti pärast teatas Laura, et nüüd on aeg mul seelik selga panna - minek!

Läksingi. Kõndisin läbi oma kahtluste soolalumest, selga sirgemaks lükates. Isegi esimeses reas laua äärde istudes ja muusika algust kuuldes, oli minu pea sees veel segadust.

Sergei Manukjan, Villu Veski ja Kaspar Kalluste astusid Estonia Talveaias lavale. Saksofonid, klahvpillid ja trummid.

Tõesti, see oli parim kontsert, mida ma oma elus olen kuulnud. Nii päris. Õnnelik. Lihtne. Ja naelapea pihta.

Hämmastav on küll see, kuidas maailm peegeldab mulle tagasi just seda, mida mul on vaja meenutada ja kuulda. Selle kontserdi jooksul elasin läbi palju. Kõige rohkem taipasin just ühe laulu kaudu seda, et pole midagi siin maailmas, mis ei muutuks.. Kui siis, vahest pilvedest sajav vihm ja taevast paistev päike.
Olen Eestis. Elan nii, nagu elan siin. Nagu see maa võimaldab praegu minu jaoks. Kanadas oli teisiti. Mehhikos oli teisiti. Siis kui olin Tartu Ülikoolis, oli teisiti kui nüüd Tehnikaülikoolis. Kõik muutub.
Noored saavad vanaks.
Nii ongi.
Nutu lõpp.
Elada parimalt,
ükskõik kus. Just nii, kuis oskusi ja taipamisi on. Üle oma varju ei hüppa.

Kui peaks teil tulema ette Sergei Manukjani kuulamise võimalus, siis haarake sellest kinni! Lühike lokkis juustega mees on leidnud vabaduse, mis voolab ta loomingust läbi, niiet raputab!
Leidsin ka Jaanus Piirsalu intervjuu temaga (24. mai): http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2008_05_01_archive.html
Nüüd saan vist veelgi rohkem aru, miks mulle meeldis see muusika ja muusik~

"Peame vabanema kinnismõtetest ja hirmudest"

Eesti Vabariigi Presidendi - Toomas Hendrik Ilvese kõne - 02.02.2010.

"Peame vabanema kinnismõtetest ja hirmudest," - nii hea on kuulda seda meie riigi juhilt. Riik on tõesti nagu inimene oma mõtlemisega - kui heietab minevikuvägitegudest, unustab praeguses elada ning ei julge ilusat olevikku märgatagi ja luua.

Newtoni ja Einsteini avastuste ja arusaamiste märkamine on päevakajaline ka mulle, just praegu.
Paar esimest lehekülge modelleerimise loengus soovitatud raamatus "Universum Pähklikoores" panid mind soovima seda edasi lugeda ja vahest ka enda raamaturiiulist teinekordki üles leida.
Lektüür laieneb tõepoolest.
Paar kilo kirjandust tassisin koju täna juurde TTÜ raamatukogust.

Seda, mida soovid

Kaks lumiste riiete, salkus juuste ja õhetavate nägudega umbes 10-aastast tüdrukut tulid burksiputka leti juurde.
"See on ju sinu raha.." ütles esimene tüdrukutest, mitte soovides sõbrale mõju avaldada selle kohta, mis nad ostma peaksid.
"Mis vahet sel on!" vastas teine selle peale enesekindlalt. (Mis pani mind ära tundma, et tõesti, iga kupüür raha on ju täpselt samasugune ja kuigi ta paikneb kellegi käes, pole ta selle keegi oma päriselt niikuinii. Raha on ju vaid vahend vahetuste tegemiseks.)

"Palun üks Mmustika Mmõnus Mmmaius!" kostis rahaga plika putkatädile. "Äkki laseks selle pooleks lõigata ka?" kostis ta kaaslasele senikaua kui maiust toodi müügiava juurde.
"Kas saaks selle pooleks ka lõigata, lahti teha ja siis..." palus ostu sooritav tüdrik.
Müüja võttis käärid ja lõikas paki lahti ning ulatas maiust ostjate poole.
"Kas saaks selle pooleks ka lõigata?! Võimalikult täpselt, palun!"

Tädi lõikas paki kääridega täitsa lahti, pani maisimaiuse kilekoti peale ja poolitas selle noa abil. Rohelise salfrätiku peale paigutas ta ühe poole maiusest ning ulatas selle esimesele tüdrukule. Teise poolega toimetas samamoodi ning ka teine tüdruk sai pihku midagi maitsvat.

Seal nad siis mugisid, hetke täielikult nautides ja mustikatükke maisi vahelt otsides... Isegi kõrvale ei astunud nad putka akna juurest...

Milline lihtne julgus, mõtlesin ma - tuleb ainult suu lahti teha ja öelda, mida saada on soov!

White is my view. Church towers of Tallinn Old-Town are making sharp figures into the snowflaked-sky.
Irish folktunes do appear in my ears.
"Made in Heaven" is a recording from Queen, showing its label.

This is my first time in Estonian National Library.
I feel satisfied and proud, like something just fell into the right place in me.
This place is good for focusing and learning. Abuntant access to music is also available.
There is even a piano-room if I want to pay 25 EEK in an hour.

Limestone is around. This building is strong and heavy. Feels very grounding. Limestone is our national stone and old and good buildings are made out of this. Modern plastic is just nothing compared to this. Maybe that is the reason why people working and living inside of concrete and plastic do feel confused and ungrounded, cause there is no support from the building. I feel like the materials around us vibrate and they influence our vibration as well - we do are excisting in the same time and space! Isaac Newton has said that already and not to mention quantum physic guys who have found out that even our thoughs do make difference regarding to the smallest particles inside everything there is.

Yes,
then this world I see and feel around me is just a reflection of my thoughts. It is an illusion.
Good things in it are illusionary.
Same with the bad things.
Maybe they can dissolve into each other when the time is right and then they do no work as measurements anymore. Then they can be descriptions, with no power to influence our inner balance and mental state. Would that be boring?

Every single day of my life I can be awake and in creation!
Can it be better?