Probleem-Lahendus. Lõhe.

Ostsin Rimist lõhefileed. Läksin koju, vaatasin, et lõhnab imelikult ja suhu ei taha panna.
Nüüd tuli hetk, et helistada ja küsida, kas on midagi asjaga teha....
ja mu kõne suunati...
jutustan oma lugu ja siis küsib naine:
"Kas sa oled Marian?!"
"Jah, olen küll!"
"Mina olen Kati."
(tema on mu onunaine)
:)
Telefonikohtumine.
Asi laheneb nagu imeväel ning homme saan kinkekaardi, et osta omale uus lõhe.

Sellised asjad toimuvad uues energias siis ;)

SPRING comes Forth

**

"nourish the brain and the brain will nourish you"

The great times of Living~

All of a sudden a spring sprout out ! Within that flow and many more positive eruptions of energy have totally uplifted me.

I see the world with the new eyes again, this is wonderful, this is great - some might say awesome !

Sander with spring .

Talks with the Mother Earth

Deep breath of the air close to the chestnut tree. This tree has said to be mine. I do not own Her. I do love Her. And when I appear in Lääne-Virumaa, my parents home, I go and say hello. She appears in my thoughts sometimes even when I am physically away from Her.

On this day I gather some springflowers, white and blue, and take them with me. Forest is calling. There is an Oak-tree there, which is another good friend of mine. He has heard stories from my heart, tears and joys and silence.
I look at the evening sun through the trees, my back leaning towards the Oak.
My sight goes down and seemingly still ground appeares to be moving, growing and living! A little black spider is crawling on the leaves of the last year. She makes fast movement, but has time to stop and look around too. There is a shadow with her. And this shadow changes its shape as the spider is moving. Shadow has many shapes and some of them do not look like a spider at all! What a sun and what a spider - together they give life to another creature - the Shadow! And this one is so unpredictable and certain at the same time!

I go, towards the stone which came into my mind now. I found this stone one time, walking in the forest. It was buried under the moss. There are patterns on this stone and I hear stories of the big travel from the North from Her. She is calm and old and has some secrets with Her.
I find her, though She is under the moss again.
Without really thinking I know that those flowers I am carrying with me, are meant to put on the stone, into the concavity. I make pattern with them. 9 flowers, 5 blue and 4 white ones + 5 leaves.

My wish is to live like the Nature - following the rythm, being gentle and firm, being creative and still, being eternal and mysterious and so simple.
Everything what happens in the nature, happens with ease and joy and glory.
Human mind makes an effort to describe and understand it. Long mathematical equations and models are created in order to prove it and talk about it.
But the thing we are talking about, is so simple!
Maybe that is why we cannot crasp it - we are usually not so simple and there is not so much silence in us.... The Nature talks to us through our own voice. That is why it is hard to recognize it.

I saygoodbye and go straight to the Chestnut - I am carrying a message from the Oak and from the Stone to Her. I put my forehead against the tree and this is how the message is given. I do not know much about it, but I feel like I can be the messenger - who can walk and move and transfer.
A Birch in the middle of the garden is waiting to hear greetings too...

Mother Nature likes us to walk on Her, to touch and to admire and to get inspired. She is infinite support, peace and love.

Listen to the birds, singing their songs of joy. They love to wake up every morning - to cheer up the day, to enjoy the fresh air and the rising of the Sun. The life on Earth is as simple as that.

Loodus.
Loovus.
Loodu sees.
Loodu.
Looja.
Lugu.
Loo.

Päevade Valgus ja Mere Algus

Ülekolmapäevased hommikud ei allu minu kontrollile - nimelt on mul siis toimumas eesti keele väljendusõpetuse loeng, kuid juba kolmandat korda ei jõua ma sinna. Mitte et ma ei tahaks... Tahan küll, äratuskell varmalt helisemas! Seekord läksin suisa üsna vara magama ja valmistusin usinalt kooli minema. Tegin silmad lahti 6:06.
7:57 ärkasin ehmatusega üles ja taipasin, et endalegi teadmata oli kaotanud teadvuse taas ning lihtsalt taaskord sisse maganud.

Kuid tunne oli hoopis rõõmus - heh, võin ju siis merele minna! Nimelt, TTÜ uurimislaev Salme oli suundumas teisele merereisile. Minu jaoks esimesele.
Ega palju aega enam jäänud polnudki, 9:00 pidi väljasõit olema.

Pesin ja riietusin ja hüppasin siis ratta selga, et kusagilt kärmelt leida sidruneid - sel päeval otsustasin alustada kevadpuhastust Limonaadidieediga - sidrun, vahtrasiirup ja cayenne pipar vee sees. Kuu loomise aeg.

Hommikune Kalamaja - mmm! Tänavate vahel vuhiseda, lindude laul kõrvus ja kerge meel sees - see on midagi kevaderilist! Turult leidsingi kohe sidruneid. Küll on turg ikka tore värk - avatud juba vara ja saab otse rattaga ligi minna ja sidrunid kotti laduda!

Lennusadamasse seadsin lenksud ja kohale ma jõudsingi - suisa 15 minutit enne väljumist.
Mereleminemise tunne - see on omamoodi ja erakordne adumine, milles on lapselikku põnevust ja vabaduse tuult. Sain Salme otsi lahti anda kai pealt kui Salme teise kai äärde liikus, et mereuuringute poi raskused mõne aja pärast peale võtta.
Mõni aeg juhtus olema umbes 2h hiljem. Lõpuks saime ikka merele. Päikesepaistesse ja õrnalt loksuvasse sinisusesse. Silmapiir ja õhusoolasus on nii maitsvad!

Liine sai sirgeks lapata ja mõista, kuis need 400m õigesti paigutada, et vette saaks 2 raskust (ankruks) ja poi nende vahel vee peal. Saime hakkama!

Trenn tuli mul ära jätta, sest merelt ei saanud nii vara sugugi tagasi. Seda oli korraks raske teha, just teiste pärast. Aga enda pärast ei olnud raske. Ja niimoodi see juhtuski. Kevad ka.

Merel õppejõu U. Lipsuga suheldes sain küsida seda, mis mind huvitas ning sain ka inspireerivaid vastuseid - Eestil on just lähenemas aeg, kui tuleb hakata tegema müra uuringuid meres! Tehes referaati sel samal teemal - müra mõju mereelustikule - hakkasin aduma, et see valdkond ühendab imeliselt muusika ja mere ja looduse - võibolla saab just teemaks, millega mul tekib võimalus tegeleda.
Praegu puuduvad Eestis vastavasisulised uuringud peaaegu täielikult, pole ka kompetentsi. Niiet vast siis saab tarkust koguma minna kuhugi - vast Californiassegi? :)
Unistustel on hea lennata lasta ning loota, et kõik asjad langevad oma õigele kohale ja koorubki tasa välja see, mis on vajalik tegemine.


Paastu teine päev on toimumas.
Ökopoest sidruneid ostes ja kõike seda külluslikku ja tervislikku toitu nähes hakkas mõte küll tööle, mida sellest ja tollest teha saaks..., kuid Telliskivi Loomelinnaku vanamööbli poest läbi astudes ja sealt 2 klaverit avastades ning oma sõrmedel lipata lastes ununes ka kõhutühjus ja tuli meelde hoopis see, kui vaimustav on improviseerida ning klaverihelisid kuulda!
Huh!
Tuleb vist ikka üks pill siia ka leida!
6000.- eest saab umbes sajandivanuseid Rootsi pille. Üks neist oli peaaegu hääles isegi!


Kevad, kevad, kevad.
Mis muud, kui hingata.

"Pollyanna" Eleanor H. Porter

Nüüd ma tean, mis on selles elus mulle rõõmustamist meenutanud - see on seesama raamat, Pollyanna!

Täna läksin mingi imeliku sunni ajel TTÜ raamatukokku, kõige kõrgemale korrusele ning kõndisin otsejoones selle ühe raamaturiiuli poole, vaadates otsiva pilguga ringi. Üks hääl mus ütles, et ma ei peaks ühtki juturaamatut laenutama, sest mul on vaja hoopis referaati kirjutada. Aga siis ma ikkagi võtsin riiulist välja ühe mittemidagiütlevate pruunide kaantega raamatu ning sisse vaadates nägin, et värvilisel peidetud esilehel on kirjas "Pollyanna". Teadsin kohe, et olen seda raamatut lugenud, kuid ei mäletanud täpselt, millest seal juttu oli. Ometi võtsin raamatu endaga kaasa. Haarasin hooga pihku ka ühe teise põnevana tunduva raamatu ning suundusin laenutama. Selgus, et seda teist raamatut ei saanudki ma võtta, sest talle oli punane ring peale kleebitud - see tähendab "kohal kasutamiseks". "Hea küll siis, võtan Pollyanna."
Juba trollis kesklinna poole sõites hakkasin seda raamatut lugema ning taipasin, kuidas see meenutab mu lapsepõlve muinasreaalsust, milles elasin ning mis siiamaani on minu sees erinevatel hetkedel hingamas.

Praegu on öö, uue päeva algus nii lähedal. See raamat saigi läbi loetud.
Minus on lõputut rõõmu ja näol kuivanud pisaraid.

See raamat on maagiline. Poole lugemise ajal helistas mulle Simona ning soovis minuga koos olemist, õdusat ja kerget jagamist, oma nõrkadel hetkedel toetuse leidmist. Mina sain talle rääkida sellest raamatust, mida loen... ja muustki.. ning sõbral hakkas parem. Ta ütles, et olen imeline, et niimoodi suudan teha.

Nüüd ma tean, miks niimoodi on.
See on sellepärast,
et Pollyanna raamat meenutas mulle,
et maailmas on nii palju asju, mille üle rõõmu tunda!
See on see, mille pärast otsustasin naeratama ja naerma hakata, teadlikult ja tugevalt - juba siis kui olin alles õige noor!
See salajane teadmine on minus elanud oma elu, mind muudkui edasi juhtides ja inimesi ning olukordi mu teele juhatades.
Just sellepärast olen siia praegu kirjutamas,
oma jõudu kokku kogumas,
julgedes olla aus
oma jagamises ja rõõmus.

Seljataha vaadates on paremini näha need teeviidad, mis on juhatanud mind siia, kus ma praegu olen. Uskumatult imeline on saada vanemaks ning koguda seda pilku, mis näeb ning ühendusi loob! Selgemaks saab see, mis on mu elu, selle kulgemise suund, vool ja olemus.
Jagamine ja rõõm, ausus ja ühendus.

Olen üdini õnnelik,
et saan jagada seda hetke
tippides musti tähti valgele ekraanile.
Mu süda pakatab sellest tundest.
Ja tean,
et jõuan selle referaadigi tehtud.
Sest minu sees elab rõõm.

Seesama, mille tundsin ära, kui Nõo ühikas toakaaslastega masenduse pärast koolist puududes hakkasin sisemiselt naerma kui nutsime oma kurva saatuse üle - sain aru, et tegelikult olen õnnelik. See teadmine tuli minu sisse kui kevadõhk, pannes unustama selle, mille olin välja mõelnud enese pimeduses.
Küll on ikka kõik hästi paigas siin elus!

Poisid ja tüdrukud, mehed ja naised - lugege seda raamatut, kui on tunnet ja julgust. See võib muuta teie elu!
"Pollyanna" Eleanor H. Porter
Kes inglise keelt mõikab, saab lugeda: http://www.literaturepage.com/read/pollyanna.html


Jah, head sõbrad, küll on hea, et ma saan kõndida ja kohtuda teiega sel teel!


~*~

I must say it out in English too - I have found the one book I read in my childhood - "Pollyanna" by Eleanor H. Porter - which helped me to find what I had to find, what has lead me to you, to the adventures, to the writing and to the joy of living.

Today I took this book from a library - just by an "accident". And now, when I just finished reading it, I am so touched - in tears and in happyness!

Maybe you want to stop writing essays, doing homework, cleaning home, thinking about the worries and work - and remind yourself - how you want to live and how there is so much joy in this life - it is just there for you to see it!


You can even read this book in the internet!:
http://www.literaturepage.com/read/pollyanna.html




Friends, you have brought me so much joy  -  and you do bring it now too! I have you all in my heart and until I can walk, we will meet on the road!

Treeningud Tartus

http://www.thedancingpaintbrush.com

~*~

ÕED ja VEND

Tartus teevad trenni!
.

Vaata järgi!

~On dünaamika aeg~

~*~

Treening

MARIANi tund

Tasakaal, paindlikkus, soojus, kergus - energia liigub, loob ja lehvitab.

Terviklikkusetrenn.

Lihtsad ja tõhusad harjutused, mis sobivad igale kehale ja meelele.

Kus? - Jõe tn. 5, Tallinn, AlohaLei Tervisekeskus, II korrus

Kolmapäeviti 17:17

Mis kaasa? - matike ja kerged riided

Mitu raha? - 80.-

Küsimused? - marianhiire @ gmail.com
52 60906
Taust - www.kehameelekool.ee

What do I like tonight?

Here are layers of sight. 

Light and Shadows.

Patterns of Eternity.

Fractals of the Nature.

Passion.

Seen in

Haapsalu

Estonia

2008

The Day What Ran Its Course

Keys of my home were left under the snowdrops. One small girl from the house found them. My neighbour called me and asked if I have lost my keys.
"They were supposed to be there, my friends left them there."
"I will take them and be at home when you come."
"All right."

I am coming, through a hole on the fence of other-street-neighbours-house-garden. I try not to step on the islands of snow - so there will be no trace. I succeed. Drops of water dripping on me from the trees. It is dark. It is wet.
And then, when I want to leap over the last snow-island, I feel I am sinking into the mud, so I make a quick step.... and end up leaving a mark on the snow. I hope it melts away from the morning.

There is a plastic bag hanging on the door and there is a note inside the bag: "Our daughter found keys under the snowdrops. Pearl is the keyholder. If you want them, call...."

I got the keys and this is the end of this adventure.


Movie "Limits of Control" was the last one I saw. A friend who is studying animation took me with her to see this piece of art behind the locked doors and authorized entry only... - rooms of Estonian Academy of Arts. Nighttime.
It was great.
If you have enough peace in your mind, you might find it pleasurable.







http://www.imdb.com/title/tt1135092/