Kokkuvõte, soe ja jagamine.

Nii vajalik on teha kokkuvõtteid.
Meie jutustus Sandriga oma rännust sai esmakordselt täispikkuses välja räägitud. Me polnud ise ka seda kunagi nii teinud ja kogemus oli suur. Läksin koju justkui oleksin tulnud pikalt rännult, kus kõik ümber on uus ja kus mõte on avar ja piiritu.

Internaadi saal osutus ütlemata mõnusaks ja hubaseks ruumiks, kuhu mahtus just parasjagu inimesi. Mõnus oli näha oma klassijuhatajat, vanavanemaid, pere, sõpru Tartust ja Tallinnast, lapsepõlvesõpru ja teisi inimesi, keda meie ränd kokku kutsus.

Polnudki küsimust, mida rääkida - kõike, mis parasjagu pinnale ujus. Muidugi oli vaja paljut ka ütlemata jätta, sest ühte aastat paari tunni sisse on ikka päris kunsttükk mahutada. Tasakaalustasime Sandriga teineteist, et tervikpilt oleks nii detailne kui ka ülevaatlik.

Minu jaoks oli murdepunktiks see, kui rääkisin Kanada purjetamissuvest. Laulsin ka "Leiulaulu", olles ise üllatunud, kui hea tunne seda teha oli. Jutustasin, mida tegime paadiga ja sellest, et jätsin oma tagasilennupileti kasutamata ... ja siis ühtäkki avastasin end pisarates.
Tundsin, kuidas terve ruum oli minu kurbuse tunnet täis. Inimesed tundsid ka.
Võtsin end kokku ja laulsin meremehelaulu "Haul away Joe", mida Ty mulle õpetas.
See tõi mind kohale, rahustas, ja lubas jätkata.

Isegi kui on kurbust, on nii hea seda kogeda - see on tugev, see on midagi, mis liigutab.

Palju on õppida sellest, mis on siin, Eestimaal.
Ja ema ütles, et kui ütlesin, et lähen Ameerikasse, ei arvanud, et olen hull. Aga kui ütlesin, et tulen Rakkesse, mõtles ta küll, et olen hull.

Järgmine hullus - eks see olegi minekurada. Hullus = hirm?

Aitäh kõigile,
kes on kaasa mõelnud,
seda praegu teevad
või kes kunagi siia satuvad.

Üks reis
võib olla terve elu.