Open Space

Where the wild wind blows.

Oh the fly from Rome to Munich.
25th of June, 2010

Warmth Moves. Italy. Benevento.

What is it?

That it all changes - feeling and understanding about the aspects of life inside.

First time again I think about travelling,

about being on the road or in a place where I wake up in the morning and I don't know what the day will bring - I have all the freedom to decide what opportunities I take to live.

Now I am in the plan - studying about satellites and ocean. Some things are interesting to me, but some talks are vibrating so tough and tense that I am unable to be in sync with them. I see that I am not willing to think about marine optics all the time. Flowers on the roof caught my attention. Making pictures through sunglasses made me happy. Concert in an archeological site gave me the feeling of magic and wonder.

Life now is a matter of perspective.

Mexico comes alive.

In tonight's dream I saw myself hugging with Alex, the Hawaiian girl who has left her Earhtly form. We were saying goodbye. The feeling of love and care was so strong. And her dark long hair were feelable when I hugged her.

Maybe she is leaving the planet now. Or maybe she is incarnating again and leaving the spirit form and old human form behind. Maybe I will meet with her when she has found a new body...

And it even doesn't matter. When it happens, I will know.

It takes time to understand and learn about life and living. And there are so many aspects that will reveal themselves only when you reach to them. You cannot go slower than your shadow. And you cannot go much faster either. Some laws work on this planet.

Still,

there are many viewingpoints and things can seem very different.

Rebel in me is rising its head.

Time will tell.

Sea-truthing course in Askö

Rallikad

Racing machines

'

Islandroad to the fields of green

Suksu

My horse

Oceania - a dream come true

I really have been here, in the bow of Oceania.

This thing on the left measures light.

What you wish
you will get.
And you don't need to make an effort,
just relax
and let the World to handle it!

Optimum Energy for Peak Performance

This is what I experience.

Sweden is under my feet - a small island of Askö. It is a research base for Stockholm University. Nobody really lives here, but some people come to work here every day, with a boat.

No doors are locked in this island.

Primula veris (nurmenukk) - for the breakfast and for the joy of living!

Circle of Nations (from the newsletter)

What comes to You has a special reason to do so.
Notice the life and its details around You - then You can see.
I got the message and the urge to share it:

EAST - Wiyohinyanpata - Yellow (Four Winds) 
You cannot see the wind.  Yet it is there, mighty and mysterious in its power.  Wanbli, the eagle, trusts that unseen power to carry it to the highest altitudes, where perspective is gained.  And yet, that flight is not without unexpected twists and turns.  It takes practice to learn the unseen wind currents of the Great Mystery, and faith to lean into them as we are guided on our way through this life.  Sometimes they take you to places you would never expect - some good, some bad.  And yet, both can be part of the greater plan for our life.  Often, the greatest gifts are found just on the other side of a seemingly bad experience.  Many times, the road to our sacred path goes right through a patch of thorns.  It is important to remember that the patch of thorns often holds the key we need to take the next step on our journey.  So keep your eye out for it.  Our life is like the flight of the eagle - a journey of faith.  We ride the unseen winds of the sacred path of our lives, sustained by our faith, held up by the Spirit, and taken to new heights by our willingness to dream.  So do not let fear overcome you.  Hold out the wings of your spirit, leap into the unseen journey ahead, trust the Great Mystery to lift you up, and you will rise like the eagle to the places where visions become your guide, and dreams become a reality....


NORTH - Waziyata - White  (Words of Wisdom)


The things that matter in this life are not made of matter....

In the end, material possessions are really immaterial....

It is always better to be kind, than to be right....

Love is the door through which peace enters....




As always, in the spirit of mending the sacred hoop of the nations of the world
Your Oglala Lakota friend and brother,
John Two-Hawks
http://www.nativecircle.com
http://www.johntwohawks.com

~ From my way to Sweden I am feeling happy that the world is a circle and that there is still a home to return, friends to be inspired with and a lover to be in love with ~

Ninas on kevadelõhna ja kõrgete hangede tagant paistab päike läbi värske taeva, mis pole ammu nii palju valgust endast läbi lasknud.

Mõõtsime koolis gamma-kiirgust kaaliumkloriidis (KCl) - selles on looduslikult selline isotoop nagu K-40 ja täitsa kiirgab! Lisaks sellele on ilmne, et ka tuletõrjeandurid on päris aktiivsed - isotoop Ameriitsium 241 (Am-241) tekitab alfa ja gammakiirgust - http://www.world-nuclear.org/info/inf57.html - pole vist vaja palju muretseda, kuna looduslik kiirgusfoon on täitsa pidevalt ka olemas, eriti kui diktüoneema klindi peal elutseda. Kuigi me õppejõud teatas, et tema kasutab oma magamistoas siiski optilist suitsuandurit, milles ei kasutata radioaktiivset ainet.

Põnev on selliste asjade kohta teada saada küll!
Lisaks tegin kindlaks, et Simona Chanel'i päikeseprillid tõepoolest kaitsevad ka UV-kiirguse eest ning lisaks taandavad natuke ka teisi lainepikkusi, välja arvatud punase värvi piirkonnas asuvaid. Pilt muutub selgemaks läbi nende vaadates.
Katse viisime läbi Berülliumi hõõglambi abil, mis kiirgab ka UV-kiirgust ning valgust püüdis kinni arvutiga ühendatud spektromeeter. Valgusallika ja mõõtja vahele panime prillid ning nägime, kuidas spekter muutus! UV-piirkonnas, ehk siis alla 400 nm lainepikkusega lained püüdis päikeseprilli plastklaas kinni.

Vabadussamba jupp - elastne klaasitükke ning muud materjali sisaldav klaasidega ümbritsetud ilus tšehhi meistrite loodud materjal seisab õppejõu kabinetis, et tema optilised omadused saaksid uuritud ning täpsustatud, et korraldada uus ja toimiv valgustus Vabaduse Väljakul paiknevale sõjaristile. Tõtt-öelda oli see materjalijupp ilma risti kujusse paigutamata vägagi põnev tükike, ilus ja paljut sisaldav.
Samas, seal väljakul, suure ja kandilise sõdimist tähistava sümbolina tekitab ta pigem natuke õudust ja kalkust kui rõõmu vabaduse üle. Ju ta siis peegeldab meie rahva ühisteadvust - end kunagiste taplemiste kaudu identifitseeriv ning paindlikkust kandilisse vormi valav.
Aeg muudab ka kandilised kivid ümaraks.
Tuleb ainult oodata.

Eestimaa Tal-linnas

Päris Eesti - Sulev Valner

Mina olen nüüd Tallinnas.
See linn on ühtpidi põnev ja ei tundugi nii suur, kui olen olnud hetki Mexico City's ja Montrealis ning muudeski paikades.
Ja samas tajun, kuidas siin olla on väljakutse - liikuda kindlaks määratud radadel, mis on mitte lumised ja valged, vaid soolased ja pruunid, pidevalt mööda vuramas autod ja trollid ja bussid, kus sees on inimesed, kelle tõsistel nägudel peegeldub rutt ja mure.
Kesklinnas on uhked autod. Neid on mujalgi. Ja osad inimesed on peenelt riides, karusnahas ja lakk-kingades.
See ju polegi paha, et neil on raha.

Siin on palju mõtteid. Igasuguseid.
Kuulen neid oma pea sees ka. Nad tahavad jätta mulje, et on minu mõtted.
Kuid mina olen ju rahus, mina tean, mida tahan sellel ühel hetkel teha ning ma ei ole väsinud!
Linnas ellu jääda soovides on vaja käia supermarketites, sest väikseid poode pole kusagil silmata eriti. Tuleb veel ka välja raalida, kus on kõige paremad hinnad ja kus müüakse seda, mida soovid. Selle peale kulub ka muidugi aega. Sest tuleb valida. Iga pood pole tore. Enamik neist väsitavad, päris palju kohe.
Uidata tuleb riiulite vahel, mis on täis laotud ühte ja sama toote kordust - et paistaks, et on rohkem asju poes, kuigi tegelikult on ühte asja lihtsalt palju. Valik polegi seega nii suur.
Tuleb samal ajal kuulda muusikat ning üritada fokusseerida end selle peale, mida tegelikult vaja on.

Nii palju mõtteid on üksteise otsas ning isegi kui koju tuppa minna, kimavad akna alt mööda inimesed oma mõttesabadega ägedates autodes istumas, kuhugi minemas.

Minemine.
Mine jah siis.

Õnneks ma tean, et on ajutine see, Tallinnas elamine.
Ning ei ole halba selleski, lihtsalt On.

Alati saab ise olla kerge ning helge, ülev ja selge. Hea on seda siin harjutada!

White is my view. Church towers of Tallinn Old-Town are making sharp figures into the snowflaked-sky.
Irish folktunes do appear in my ears.
"Made in Heaven" is a recording from Queen, showing its label.

This is my first time in Estonian National Library.
I feel satisfied and proud, like something just fell into the right place in me.
This place is good for focusing and learning. Abuntant access to music is also available.
There is even a piano-room if I want to pay 25 EEK in an hour.

Limestone is around. This building is strong and heavy. Feels very grounding. Limestone is our national stone and old and good buildings are made out of this. Modern plastic is just nothing compared to this. Maybe that is the reason why people working and living inside of concrete and plastic do feel confused and ungrounded, cause there is no support from the building. I feel like the materials around us vibrate and they influence our vibration as well - we do are excisting in the same time and space! Isaac Newton has said that already and not to mention quantum physic guys who have found out that even our thoughs do make difference regarding to the smallest particles inside everything there is.

Yes,
then this world I see and feel around me is just a reflection of my thoughts. It is an illusion.
Good things in it are illusionary.
Same with the bad things.
Maybe they can dissolve into each other when the time is right and then they do no work as measurements anymore. Then they can be descriptions, with no power to influence our inner balance and mental state. Would that be boring?

Every single day of my life I can be awake and in creation!
Can it be better?

Life of Learning

"Why don't you want to fly to Vancouver?!" they asked from me in the airport, when I asked them to make sure that my baggage will land in Amsterdam, not in Vancouver and that I am not taking part of the flight to Canada...
"Well, I have changed my mind..." I said, holding myself back from telling them all the story...
I scanned inside of myself when I was telling the same thing in Amsterdam to KLM-lady about my cancelled flight. I realized that with choosing not to fly further, I choose being grounded and stable. The idea of heading towards Canada, made me shiver...made me realize that back in there I will be in the air again...

What is wrong or what is right?
I noticed myself standing on the cross-road, turning my boat to the direction which seems right at the moment, leaving other paths behind, waiting for their turn to come or never to come.
This is the way we live lives. We choose.
I have been  putting an effort to find out what is right, what is the best for me? Well, this process can drive you mad when you deal with it too much.
Life is happening anyways.
Things do come to me when I stand still, when I do less, when I look closer and when I pay attention.
Big things are the same as small things.
Going to the world with just a backbag is a great thing to do. When I see that someone is doing it now, it reminds me that I have done it too. And in a way, I am still doing. Cause travelling is something which can happen inside and outside.
There is just time for everything.
There is no wrong or right.
It is just about choosing, not doubting.
Cause if you doubt, it makes you to press a "Pause" button. No movement, no change. Just constant anxiety and confusion. It ends when you grab something you see in this mist. It can be something really small. Something you like even when nothing seems likable...
And then,
you can just go on. Continue finding the things which inspire you, which make you feel motivated, which gives you a wish to live.

Life is a constant lesson and you can only get better on it!


So, I am in Belgium, in Gent. It is the same place we were with Sander just before we flew to Mexico. The same Estonian Girl lives here, just in another place. Leana. So, as I see, it is like a full circle now. What can be better!?
Sky is full-on misty and gray,
the bed I am sleeping in has a big red blanket and a movie called "Little Miss Sunshine" made me laugh alone in the room.
I can say, that I am happy.

Stiil ja Vabadus

Ma muidugi oskan raha ka hästi kulutada, leida midagi, mille vastu teda vahetada. Täna tajusin kuidagi eriti selgelt, milline naljakas mäng see on. Ma annan paberit ja siis saan haaknõelad vastu. Ja see, kes raha saab, on nii õnnelik. Ja mina olen rahul, et sain haaknõelu. Kõik peaks justkui hästi olema! Miks on siis mingi kiuks sees seal kohas, kus osad asjad tunduvad liiga kallid ja siis teiselt poolt ostavad firmad turundusfirmade teenuseid, et ikagi veenda inimesi oma toodete ostmise vajaduses. Kahepoolne õnn on ju eesmärgiks?

Kas on raske anda ja on kange tahtmine saada?

Maailm on ju me endi loodud, miks siis elame näilises puuduses? Meil on see üks planeet siin elamiseks, see on ümmargune ja omamoodi lõplik, on terviksüsteem. Seega peaks olema võimalik kõigil elada tervelt ja külluslikult, puudused tulevad vaid sellest, kui me ei ole osanud ressursse hästi jaotada.
Vaene on ju mõnes kohas suisa illegaalne olla. Näiteks USAsse sisenedes või ka teistesse esimese maailma heaoluriikidesse minna soovides on piiriametnikel õigus küsida, kui palju raha on sul pangaarvel, kus sa töötad ja kuhu lähed - kõlab nagu üli-uudishimulik vanaema, kes soovib info omamise kaudu kontrollida sind, isegi kui ta ei jõua igale poole kaasa tulla, kuhu sa lähed. Vähemasti tahab ta teada, mismoodi asjad on ja ega see polegi nii oluline, et kuidas sa end tunned ja et kas on tundeselgust ja mõtteerksust... oluline on pigem see, et kas on taskus palju raha ja oled tegemas midagi prestiižset, su tegemistel on tava-loogilised seletused ja sa oled lihtsasti jälgitav - küll pangakonto toimingute ja ka näiteks postkaartide ja hotellide ja kõiksugu selliste süsteemide kaudu.

Noh, võibolla polegi see halb.
Praegu lähen minagi lennuki peale kohvriga, seljas mantel ja jalas kenad saapad. Pealtpoolt vaadates võiks arvata, et ma olen peen preili. Kui läbi lumeraja lennujaama poole astusin ja ninast tatti välja nuuskasin, niimoodi suusatajate või vanade metsameeste moodi, siis mõtlesin küll, et ei tea, kas see läheb üleüldise "stiiliga" kokku...., või et kui ema seda näeks!?

Võibolla võin ma nüüd olla vahest ka "stiilipuhas", kui ma seda tugevasti otsustan ja arvan, et tasub proovida. Sest nüüd ma taipan, et ükskõik, millist vormi ma endal ka üll kannan, ei muuda see seda, milline ma olen. Niimoodi saab ka vähem vaielda, sest enda seisukoha tõestamine polegi eriti oluline enam. See on vaikselt ja kindlalt enda sees olemas, kuulamas uusi vaatenurki, ennast sirutamas ja avardamas. Ta pole enam ohustatud. Teda pole kunagi kaitsta vaja olnudki, naljakas, et kunagi siiski see vajalik tundus...

Lendan Amsterdami. Loodan, et ma Kanadasse ei lähe, kuigi see lend sinna lõpuks välja viib. Plaanin lihtsalt varem välja astuda, sest selle ajaga, mis olen Eestis olnud, on mu elu nii palju muutunud, et praegu Kanadasse minemine ei tundu esimese hooga nii vajalik. Ainult väike igatsusvalu on seal endast märku andmast, mind hullusele kutsumas. Pass on ju kaasas ja arvuti ja hambahari. See, kas mind riiki lubataks, on muidugi omaette küsimus. Aga küllap pika lennu jooksul jõuaks ka mõne hea loo välja mõelda. Ja mu praegune "stiil" lubaks mul vast kindlamalt sinna sisse sulanduda, jätta mulje, et olen mõni Ida-Euroopa tähtis preili, karvamüts peas ja arvuti kotis.
Mõnus on niimoodi mõelda.
Tunda seda, et ma olengi vaba, otsustama just nii, kuidas sel hetkel, kui on otsustamise aeg, kõige õigem tundub.
Nii ma lähengi,
homme.
Iga minemine on omamoodi lõplik.
Iga hüvastijätt on tähtis ja samas nii lihtne. Mis siin ikka nutta.
Elu tuleb ja läheb.

Mina lehvitan sellest aastast siitmaalt ja eks siis ole näha, mis edasi saab. Kell näitas 14:14 ja 2:22.
Head ended.

Lumesajus / In the Rain of Snow

This is how it goes that my mind goes into the mode of "speak Estonian now". Cause this is what the other people do around me.

Still, some things cannot be understood by some of you unless I write them down in English. And also this is the connection with the World I am part of. This language reminds me the time I have been there.

It is here too, the World. It is just different.
Waves of life I have lived here swipe over me. I just have to go along, cause I am water. I dissolve. And still, I am. If I let my heart speak, it is not hard. It is as it is. Game of life, different scenes around.
As I have seen it from aside, it looks new and interesting, it makes more sense. And I make more sense too.
The place and culture space where we grow up, shapes our understanding and view to the World. It gives us like glasses to look through. We see as much the glasses are transparent, maybe coloured, maybe framed...
And then, when we go somewhere else, we see that people are wearing different glasses over there!
Sometimes this gives us a chance to get rid of glasses too. It makes us realize what is what. That everything just IS. Usually we judge and create an opinion. But there is another way too, and this way can be surprising.
And this way has its own steps and turns and mists and stop signs. Still, it goes, changes and moves you and you will never return.

Fire is the same, here or there.
That is why it is so great to lit it over here. To sit with it with my brother in his high-ceiling'ed home. Feeling Estonian life around. Being so with the fire still, that there is no difference in places. I just am. Here.


First sight gives a feeling that life is not so easy in Estonia. That there is not an option to just find things from the streets...., so you have to go and buy. I will see. I am looking for all the other options, manifestation and luck. I have been trained to find what I need. I trust that this will happen here too. Cause maybe there is not much I really need and there is less that I want.


Yes, it is raining snow.
It is raining something white over brown and grey.
And shower is in the corridor...

Support the Horsecaravan _)'(_ Toeta Hobukaravani

Kallid S6brad
Dear Friends


Horses are like people, they like to Love and be Loved.
Right now the Caravan stays in one place.
Brave people who are taking care of the beautiful and special Horse brotherhood need financial help with providing the pastures with good grass for the horses, medicine and shoeing things and everything else you can imagine a caravan horse needs ;D

Hobused on v2ga tundlikud ja intelligentsed loomad. Nad vajavad peremeest, kuna metsikut L22nt ei ole enam olemas ;D Meie karavani tiimiliikmed on pihustunud yle maailma, ning k6igest kolm vaprat on parajasti hobuste eest hoolt kandmas. HObused vajavad head karjamaad, aeg-ajalt meditsiini parasiitide ja pisit6vede vastu ning kabjadki tahavad rautamist. Inimene vajab samuti syya ja soojust.

All of you who have been with us on this amazing journey a sister and a brother were having in Mexican mountains and jungles...

K6ik, kes te olete reisinud oma visioonides ja m6tetes koos meiega Mehhiko metsades ja m2gedes...


All of you who support different ways of living, living dreams and Love HORSES...

K6ik, kes te toetate alternatiivseid elu- ja liikumisviise, Oma unistuste elamist ja Armastate HOBUSEID...

All of You are greatly welcome to make a donation for the brave three people who are working for the good of the world at the moment. SO the horse caravan can continue in November 2009. New people will have their life-experience, more small villages will be visited by the Caravan. More happy kids in the jungles and mountains who learn about the environmet. More creativity, More happiness, More Peace. Otherwise good and experienced horses have to be sold and leave the amazing caravan life.

Olete k6ik oodatud oma sydame tunde j2rgi meie Hobuperekonda Mehhikos toetama. Selle l2bi osalete otseselt uue karavani toetamisel sel aastal novembrikuus, mis pakub uutele ilmainimestele v6imaluse elada oma unistusi ja kogeda k6ikv6imalikku. Rohkem pisikesi kylasid saab internatsionaalse tervituse osaliseks, rohkem naeratavaid ja loovamaid koolilapsi, kes innustuvad tsirkusest ja 6pivad l2bi m2ngu ja teatri esmalt oma kodukyla, ning seej2rel maailma tasakaalu meeles pidama.
Vastasel juhul tuleb head ja kogenud hobused rahaks vahetada, ning nende jaoks on imeline hobuvabadus ning v6imalus selleks korraks l6ppenud.

~T2NAN~
THANK YOU!
¡MUCHAS GRACIAS!

Even a small contribution will make a change~ Always remember that ~

K6ik suured teod saavad alguse v2ikesest, Igasugune toetus k6rgelt hinnas.

~With Love and Respect~
Armastuse ja T2nutundega

Sander Hiire
Swedbank
Estonia
Account no/ Konto nr : 221013378618
IBAN:EE952200221013378618

Clicking on this LINK, you will be able view the Horse Caravan story through my eyes.

Klikkides LINGile, saad heita pilgu meie hobuloole Mehhikos, mis kaamera toetusel on materialiseerunud.

In the Heart (of Belgium)

Life is kind to us.

A car just took us with him. Stefan Timmermanns was driving. A musician, friend of Leana.
He made to his mission to show us a bit of Belgium (he had a free day and on the first night in Belgium, while he had just arrived from Estonia, Viljandi Lõikuspidu, he said that he can take us with him) ~ what a noble feeling towards Estonians, who he saw for the first time.
The feeling inside was so easy ~ like meeting with a good friend:)

So, we went to the Brussels. Left the car outside of the city and went on a metro ~ to see the centre.
Whoo! This guy really knows the place. The best tour around the capital of Europe for sure.
We become aware of Angels. Archangel Michael is really everywhere in Brussels. On the top of the churches, on the street name plates, on the posts, on the bicycles... Watching all over us.
And he, the Angel, really reminded us that everything can go as it is the best for everyone. Stefan was worried about the tomorrow´s concert..., he didn´t have an accordion player... But I was just sure, that it will work out somehow.

Anyway, he managed not to worry too much. And instead, we went to another superb cafe in Belgium. Again a switch in time. True old Flamish-French accent which is quite rare these days was spoken there. Fresh-made omelet without any flour in it.
Old and real Brusselians, in their lives. Just like watching the movie. And being in it.


The city can be very interesting and beautiful, but it is as much tiring as well. We saved ourselves from there, and drove away to Gooik - a small place, where Stefan has built his home.

Greenness. Hippie-horses. Wilderness.
Stefan is a bit weird, compared with his neighbours - he is not mowing the grass every week, has got just a free green yard without any accessories. Just some old and juicy apple trees. And now I know how the Belgian apples can be - grown without any "chemistry" used.
Estonia is really wild.
But still, this place gave me lightness and contact with the Earth. It is not very good to stay in the city for a long time...


~~~~*


It´s so easy to get into describing. Just to write down all the details, small moments and happenings. Sometimes it seems to be important. There are also times, when it all has not got the meaning any more. It is like being in the crowded places, in the middle of the Europe - everything is great and fancy, but....
It is the same basic thing which I feel with Estonia - it has this "something", depth, this vertical feeling. And as I have seen so far - some people also understand it. Stefan, who has been in contact with Estonia, really understands it. He just took us with him, because we are Estonians. It is that simple - really.
When I walk and observe the feeling inside me I find it hard to stay connected with this "something". When I am with the people, who also are aware of these depths, it is more easy to be yourself, to see things "through", to be awake.


I start to realise more and more what is our journey about. This is changing as well, as I have different moments. So, everything which is written down in here, has different perspectives, approaches. Somewhere, in the depths, lies the essence.
My manifestation is that I become more and more Me.
My become my higher self.
So I can be nobody and everybody at the same time.

I feel alive, when I find honesty in communicating with the people. When we both really meet with each other - out of the borders of everyday issues and worries. It is so uplifting feeling. And at these moments I am a mirror to the one, who is with me and vice versa as well. At these moments I feel that Life is worth living. This is the Lightwork. This is changing yourself and changing the world. One-in-all.

Leana shared her sight - that I have a place on the shore of ocean, between some palm trees - "World-healing-centre". And people can come there, meet with themselves and with other selves, to share the Love and Light.

I am not a musician. I am not a painter. I am not a photographer. I am not a designer. I am not a biologist. I am not a waitress. I am not a writer. I am not.

I am.


People ask, what do I do, am I a student? Where do I live?
And I don´t want to say anything.
I don´t have home - World is my home. I am my home. I am a wind on the field.
I am a student of Myself.
I am a student of Life.
I am.


~~~~*

Öös on Asju * Gent *

Mida kõike võib küll juhtuda!

Tänane õhtu viis meid kõigepealt tudengisööklasse, kust saab isegi vähema raha vastu kui Eestimaal palju süüa heasti. Ja see lihtsalt toimub. Mõnusasti. Spinat! Just seesama, mis Popei omal ajal multikas sisse kaanis ja tugevaks sai - see on siin lihtsalt tavaline. Ja siis mingi roheline asi, millest suppi tehakse. Poes nägin ka. Ilus on. Ja maitsevgi. Püreene supp.

Meiega koos Alan Temple, muusik, õppija, heainimene - kiitsakas mees, kelle sisse mahtus tunni aja jooksul kaks taldrikutäit süüa ja supp ka veel peale lonksata. Ja tema seest tuli lugusid mungakloostist Prantsusmaal, traktoritest järves.., nii, et kõht kõveras.

Tema muudkui juhatas meid siis edasi. Koos Leanaga uitasime neljakesi linnas. Öised lood on ikka hoopis teised. Siis kaob igapäev ja igaaeg ära, on hoopis midagi täiesti muud. Salapärane. Vanaaegne. Igasugused lood ärkavad ellu. Valgus mängib ilumänge. Väikesed tänavad, kus tuled kumavad kullaselt, majad, sadu aastaid vanad, kõrged, sihvakad ja natuke uhked. Iga pilk näitab midagi ilusat. Seda on palju.

Kanalid. Loss kõige keskel ja väikesed rajad vee ääres, puud oma okstega möödujaid pühkimas. Indoneesia mehel on paadid vees. Oma söögikoht, kus orgaanilist toidukest saab. Säält võib küll läbi astuda…

Ja need pisikesed tänavad juhatasid meid aina edasi. Alan muidugi teadis teed. Ja siis! See on nüüd koht, mille pärast ma tegelikult kirjutama hakkasin. Sain nii tugeva elamuse, et endas kohalolek sai päris kindlaks ja selgeks. Mis väline ja mis sisemine! Need on samad ühel hetkel.

“Jalgratas” - see on alles koht. Muidugi flaami keeles on tal teine sõna selle jaoks. Pugesime lahtise autoukse ja toolide vahelt väiksest uksest sisse. Ja siis pugesime edasi. Laua taha puust, kõrge küünlaga põlemas. Ja siis. Nii palju kõike! Laes rippumas mitmeid kihte kraami - jalgratastest jeesusepiltideni, lambid, sibulad, riided seina ääres… Kitsad jalgrajad vaid astumiseks. No kui ma enne mõtlesin, et mis…, õlu?! Siis kui Alan need õlled tellis, sain aru, et jaa, ma tahan õlu küll. Esimene lake elus, mis nõnda maitses. Hea. Tõesti hea! Kohe tuli mul meelde Reet va rebane, kes ikka õpetas: Una serveca por favor! - Üks õlu palun!

Mul jõudis siis maailm kohale. Oma äärmustes. Oma erinevustes.

Perenaine ja peremees istusid tagapool, samas ruumis, asjadevirna taga. Sigaretid suus. Suur hall kass istus pingil, kui sisse astusime. Peagi tulid ühed poisid veel, kes kuhugi asjadega kaetud laua taha maandusid ja õllesid nautima hakkasid. Ega sealt muud ei saagi. Mõned erinevad õlukraamid.

Me joonistasime-kirjutasime raamatusse. Ja selle peale tuli proua ja pani punase küünla lisaks põlema, et rohkem näeks. Ja ta rääkis ka. Alguses flaami keeles, aga taibates, et me oleme mujalt, tuli inglise keele peale üle. Annik - nii ta nimi kõlas. Siiras, suitsune, ilus, kole, noor, vana, vapustav! Ta küsis me tulemise ja minemise kohta, soovis seljakotti hüpata, kuuldes, et Mehhiko poole tee… Ja tõi lauale pudeliavaja, Marianile vaadata - see nimelt siis ilusate sõnadega - fallose - kujuline. Pidavat peremehe koopia olema. Päris tõetruu küll! Puust ja puha!

Muusika. Tuli just sellist kõike, mis kuidagi enesega kaasa viis. Väljapoole aega ja ruumi. Omamoodi vabadusse. Scorpions korraks ja igasugust muud, mis kerge oli. Just kerge kuidagi, kõigi nende raskete asjade sees, mis peakohal rippusid, ümbritsesid end. Ühes seinas olid isegi küttepuud, et kui peaks vaja minema. Tolm neil asjul. Sander keerutas natuke üht ratast. “Tricky business!” naeris Alan.

Jaa, me naersime. Kuidagi lihtsalt nii uskumatu, et jälle vaatasin ja tõdesin - oo, elu juhatab mind nii huvitavalt ja imeliselt. Juhatab minnalaskmise poole. Nautimine ja lubamine, piiride kaotamine. Ja samas endale truuks jäämine. Need on kummalises kombinatsioonis, mida mõistusega välja ei mõtle.

Sealt välja ronides, lehvituste ja heade soovidega, tagasikutsega (ja eestlasi sattuvat sinna kohta küll…), kohale viimast pilku heites, nägin lehvimas euroopa liidu lippu ukse kohal. Paras rosin.

Muide, ega seal menüüd ega midagi olnud. Arveldamine ainult sularahas, otse perenaise pihku.

Igastahes, see oli mu parim õluelukogemus. Soovitan. Ka nõrganärvilistele. Sest pärast on närvid tugevad!

Ja teate, siin Gentis on ikka vana kraami palju. Maju 13ndast, 15ndast, 17ndast sajandist ja kõikidest muudest aegadest. Puust kohati. Kivist palju. Vägevuse märgid. Korralikud ehitused. Mõned uksed otse kanali poole. Gildi majad. Iga kivi filigraanselt laotud. Euroopa südame võimsus. Ja natuke film pidevalt.

Niimoodi ongi minnalaskmine. Et lihtsalt teed igasugu asju. Ja naudid!

Pagana lihtne on põdeda. Raha pärast. Aja pärast. Hirmude pärast. Nojah. Aga kui ikka jälle aru saad, et iga päev võib olla viimane, siis pole siin midagi koonerdada enesega - ikka täiega elada!

Ma ei hakanud siin algusest saati me lugu kohe veel üles tähendamagi, arvan, et see võib juhtuda ikkagi. Praegu on lihtsalt tunne nii värske, et pole siin midagi maigutada möödunust. Seda võib ju hiljemgi teha. Ja võibolla teeb seda hoopis Sander.

See on ka õppimine mulle, et lasta juhtuda. Vahest ise vaikida ja kuulata, mismoodi teised lähenevad, vaatavad, väljendavad…, ikka veel rohkem. Et olla tasane. Ja samas mitte üheski olekus kinni. Täpselt igasugune. Küll on põnev!

Me sõitsime nagu ikka, ilma piletita, südaöösel natuke kesklinnast väljapoole. Leana koju. Meie kodu siin praegu. Kitsast trepist ülesse, katusekorterisse. Nagu Loos ikka. Teised katused paistmas. Ja öö üll.

Sander juba põõnab. Õlu on ju natuke sees. Pehmelt.

Öös on kõike. Ongi ajatus. Ongi ruumitus. Ja saab seigelda. Ise valida lugu. Ise olla oma Elu Loos. Looja.

Hitchhiking from Berlin to Brussels

All of a sudden we found ourselves in a gas station asking people if they might give us a lift~
It was a sunny morning on the skirts of Berlin. We left germany without spending even an singel euro~ )We stayed there 3 days( People, wherever you should be traveling , check out couchsurfing.com before. It*s the the stepstone to the new age of sharing humanity and care.

You might heard something from german highways~ They are everywhere and you can drive as fast you would like. So no problem~ Every time I start to hitchhike I give away all the expections and thoughts what is good or what is bad. Only thing to follow is common sense and the feeling inside. We succeeded quite well. Mr. Enno fromg Germany helped us to get to Hannover. He gave good insights of the music life behind the quirtains. So I call you up to buy some records sometimes. I mean the ones you really like ;D and do not live ower your budget just because you think you might all kind of fancy things~

All of a sudden our wave dissapeared. So we were waiting for the right car for 5 hours. Nothing happened. HItCHHIKING - no problem. ;D

If the cars are not willing to move you, then you must move yourself.
SO after a while we got a lift. One hint~ It is possible to get a lift even in the city.
We almost managed to get to Netherlands, but the darkness came by before that. Restaurant was empty and all the truckdrivers seemed to sleep~

We managed to get a free dinner and eat some junkfood~ But the intention from the owners was light. Food is holy~

What do you think how the police is working Germany~ Pretty well we could say. We tried to hike a bit on a highway.. "Why not?" we thought. I mean, there werent so many cars going by and they werent going full speed... But that wasnt a reason good enough. "Man o Man!" screamed the police. Lots of fear and anger jumped out from the car. Hitchhikers are minority~sorry ;D

So we slept under the oak trees~
In the morning we made some tea and ate the blessings from the yesterdays dinner )eggs and bread( packed our bags and started to walk. (this time not on the highway:) And suddenly we were sitting in the separate trucks and saying hello to each other through walkie talkies. Kind polish truckdrivers decided to help us on our journey. We didnt go all the way down to France -Belgium was enough. On that holy day, I mean Sunday, everything went easy.

A couple who volounteered to take us to Brussels, were just before discussing leaving their homecountry for a longer period. THe guy was ready to go and surf and explore somewhere in brasil or similar, but he also liked her girlfriend who wanted to stay. A dilemma. So we gave them some insights of our purpose and shared the possibility to follow your dream.

All the people whom we met and all the people we are about to meet - they all have a reason for us. And ofcourse we are there for them also for a reason ;D

World is the place to share~to meet~and to Love.

800 km through western europe went like shiuhh~



Goodbye Estonian Thick forests and untouched swamps~ welcome streets and highways.
Perfect cities and balanced societies.

Lets wake up from the dream of better tomorrow.
Lets act now to find or to follow the path. The path of light~

Rännulood~Saksa kantsist kaugemale~

Palved kuulatud ja kaasagi ümisetud, otsustasime reede õhtul kotid pakkida ja järgmisel päeval teele asuda. Käisime nimelt Lauraga sünagoogis. Shabat Shalom!
Hubane vestlus köögis, ning Laura sinine teekann kostitasid meie kohalolu. Seal kohtusime ka Amiriga Iisraelist. Ta oli parajasti Laura pool couchsurf'imas ning muuseumimaratonil ;D. Jõudsime neljakesi vesteldes peaegu maailma tõeni, kuid ennem tuli uni külla. Igatahes saime instruktsioonid ja julgustuse~ Pildistasime atlast, ning laususime endeid teele.




Kiirteedel hääletamine on rangelt keelatud! Seega jäi üle ainult bensujaamades hääletamisprotsessi läbi viia. Kirjutasime sihtkohad papiplagule ning hakkasime inimestega rääkima. Alguses oli natukene naljakas, tundus nagu suruksime endeid peale. Mõne aja pärast saatis meid siiski edu ning vurasime Hannoveri poole. Kiirteedel käib see kähku.
Enno on tal nimeks. Muusikamaailmas tegev, juristiharidusega ning elujaatav mees. Hääletamise võlu ongi selles, et kohtad inimesi, vabastad end eelarvamustest ning avastad ilma. "Inimesed tarbivad ennast katki!" oli Enno sõnumiks. Näe, seal sõidab järjekordne välk-läikiv audi. Võlanõudjad töötavad 12 tundi päevas ning ikkagi ei saa töö tehtud
~*~ Ärevatel hetkedel rahamaailmas paneb see kergendatult hingama. Pole millestki ilma jääda, pole soovi ennast asjade abil luua, ega soovita seda kellelegi teiselegi. Tõeline rikkus ja vägi on meie endi sees.

Suures jutuhoos magasime õige besiinijaama maha~ tema suundus põhja poole ning meie sihiks oli hoopis edela pool asuv Gent Belgias. Leidsime end kiirtee läheduses asuvas Autohofis. Seal on söögikoht, bensiinijaam, hostel ja rekkameeste lebola. Jäime sinna kinni. Vaatlesime olukorda tervenisti 5 tundi. Aeg on ikka väga suhteline värk. Kuniks mõistsime, et kui siin ei liigu, siis tuleb end ise liigutama hakata. Kotid selga ja papijupp kätte..



Ööpimeduse saabudes leidsime end kursist natukene kõrvalekaldunult (nagu see päev ka algas, natuke viltuselt, nii ka jätkus:) Hollandi piiri ääres~
Natukene hapu lugu. Kohvikus oli ainult kaks autot, mis olid puuki täis. Rekkamehed tundusid kõik väga väsinud ning kahte suure kotiga matkaselli ei tahtnud nad kohe kuidagi oma kabinetti lasta. Kõht hakkas ka tühjaks saama, esmased ampsud olid otsakorral, mõned vanaemade kommid olid veel taskus, kuid kes see siis komm kõhus tundmatusele vastu tahab minna. Toidukohal, mis sel hilisel kellaajal veel toimis, oli meile pisikene üllatus varuks.. Kui keegi on lausunud, et tasuta lõunaid pole olemas, siis õhtusöökide kohta see kohe küll ei käi ;D Nõnda me siis istusime baaripukkide otsas ning einestasime kiirteetoitu~ Vorstid ja friikartulid~ Pole siin risti ette lüüa ega midagi!


Täis kõhuga tulevad alati head mõtted.
Kuna liiklus oli juba rahulikumaks jäänud tundus kiirteelt mahakeeramse tee ääres helkuriga tantsisklemine ning hääletamine meie ainus lootus sellelt "eikellegimaalt" pääseda.
Ei möödunudki kaua kui meie nägu läks naerule. Juhhuu, keegi peatubki...
Silmades vilkusid sinakad tuled, ning rõõm haihtus hetkega. Nõnda me siis kohtusimegi saksa korravalvurite vihaga. "Man o Man.." ja veel muudki väga käskivat ning tingimuslikku. Vaatasime neid nagu süütud jänkud ning suundusime põllule, mida mööda oma teekonda jätkata võisime ;D Siis sai jälle naerda.. Noh mis seal siis ikka. Vähemalt kõht oli täis.

Nii ei jäänudki meil muud üle kui enesele sobiv ööbimiskoht leida. Kohtusime kahe tammepuuga maisipõllu ja lambakarjamaade läheduses. Seal me puhkasime, virgusime ning keetsime piparmündi teed. Kostituseks eileõhtune lisaboonus, kaks kuklikest ning neli keedumuna. O

Kui ei saa edasi, siis peab saama vähemalt tagasi. Otsustasime päevale julgelt vastu minna ning asusime uuesti teele. See oli juba eilsest teada, et kui kuhugi tahad jõuda, siis tuleb minema hakata. Ja imeväel kohtusime saksa kiirtee poolel härraga, kes teadis meid juhatada läheduses asuvasse bensiinijaama Hollandi poolel. Väike jalgsimatk Hollandi teeäärelooduses oli turgutav. Lisaks leidsime ühest bussijaamast veel pudelitäie jogurtit - hommikuseks värskenduseks!

Täitsime seal oma võluvee pudelid, ostsime kaardi ning läksime õnnele vastu. Tunne turgatas, kui nägime kahte ühte värvi poola rekkat. Nii ma siis lippasingi nendega juttu tegema. Kui rekka kasti luuk lahti oli ja minu kott juba sisse upitatud sai, jõudis Mariangi tee äärest kohale, ning sõit võis alata. Vestlesime walkie-talkidega ning nautisime rahulikku kulgu kiirteedel. Nemad sõitsid Prantsusmaale, meile piisas aga Belgiast ning Brüsselist~

Poola inimesed on sõbralikud, vähemalt need kaks rekkameest. Tegid ausalt oma tööd. Neli tundi sõidus, tunnike pausi ja siis jälle edasi. Nõnda nad kilomeetreid neelavad ning pühivad armatuurilt tolmu. Rääkisime oma plaanidest paberi ja käte abil. Igapäevasest inglise keelest oli vähe kasu. Mida meetreid edasi, seda sujuvamaks muutus suhtlemine ning lähemale jõudis ka Brüssel. Minu sohver oli enesele värskelt lasknud ehitada maja, mille üle tal oli hea meel. Mariani kiirgavast huvist Hiina meditsiini vastu kinkis rekkamees talle hiina ornamentidega tuhandeid kilomeetreid kõlkunud ja õnne toova yini ja jangi märgiga kellakese.
800 kilomeetrit möödus hääletades nagu lupsti ;D Kõik on võimalik.

Viimane lõpp oli eriti põnev. Astusime rekkadest välja, Antwerpeni lähistel, lippasime bensukasse ja esimesed inimesed, kellega rääkisime, viisid meid Brüsselisse. Noor paar. Ja nad lihtsalt vaikisid hämmastunult meie minemise, rändamise peale ~ see haakus just sellega, mis neil päevakorral oli. Poiss müüks kõik siin maha, sõidaks ookeani äärde ja elaks õnnelikult. Aga tüdruk pelgab.. ja poiss armastab teda. Valikute küsimus. Me julgustasime neid oma südameid kuulama, vabadusse sammuma ja julgema, elu proovile panema!
Brüssel. Meie seal.

~Brüsseli kuju~

~~~~~~*
Teekond on ka kaardile märgitud, mille leiad lehekülje paremast äärest. Selle all asuvale lingile klikates avaneb leht, kus leiab ka muud põnevat. Kohti kus oleme peatunud, mõningaid pildikesi ning saab värskendada oma teadmisi geograafiast ning maailma füüsilisest olemusest. Ülal paremas nurgas saab kaardi vaate ka satelliidi peale lülitada, siis on näha ka majakesed ja mäed~ Kerget kaemist!

Pilte leiab siit või siis paremalt lingikogust pealkirjaga "Me viitame"

~~~~~~*

Sandri kott juba teksaste võrra kergem. Nõnda meid tervitaski Brüssel, laide kivisillutatud tänavate ning hämmastavate hoonetega. Kõik oli intensiivselt ilus, varbad plätudes ning kõhus oli ruumi.


~*~ Sander

Light Emanates from Within

I feel the movement, while I´m not moving.

I feel the Light, while my eyes are closed.

I follow the peace, it is inside me.

I am. I am. I am.

There is certain freedom in the way people live in Berlin. They don’t depend on things that much as it happens in Estonia. Maybe it’s because germans have more money to use and so the things are not that important to them.

I feel like I will leave things more and more behind. I need less than I think I need. This is a lesson to learn. I’m on the way. And new things are coming.

Trust.

Peace.

Strange peace is inside.

अल्गुस ஹைக்

tuuline päev

lehed kiiguvad

selgus

~

~

a windy day

leaves are swinging

clarity