Mida kõike võib küll juhtuda!
Tänane õhtu viis meid kõigepealt tudengisööklasse, kust saab isegi vähema raha vastu kui Eestimaal palju süüa heasti. Ja see lihtsalt toimub. Mõnusasti. Spinat! Just seesama, mis Popei omal ajal multikas sisse kaanis ja tugevaks sai - see on siin lihtsalt tavaline. Ja siis mingi roheline asi, millest suppi tehakse. Poes nägin ka. Ilus on. Ja maitsevgi. Püreene supp.
Meiega koos Alan Temple, muusik, õppija, heainimene - kiitsakas mees, kelle sisse mahtus tunni aja jooksul kaks taldrikutäit süüa ja supp ka veel peale lonksata. Ja tema seest tuli lugusid mungakloostist Prantsusmaal, traktoritest järves.., nii, et kõht kõveras.
Tema muudkui juhatas meid siis edasi. Koos Leanaga uitasime neljakesi linnas. Öised lood on ikka hoopis teised. Siis kaob igapäev ja igaaeg ära, on hoopis midagi täiesti muud. Salapärane. Vanaaegne. Igasugused lood ärkavad ellu. Valgus mängib ilumänge. Väikesed tänavad, kus tuled kumavad kullaselt, majad, sadu aastaid vanad, kõrged, sihvakad ja natuke uhked. Iga pilk näitab midagi ilusat. Seda on palju.
Kanalid. Loss kõige keskel ja väikesed rajad vee ääres, puud oma okstega möödujaid pühkimas. Indoneesia mehel on paadid vees. Oma söögikoht, kus orgaanilist toidukest saab. Säält võib küll läbi astuda…
Ja need pisikesed tänavad juhatasid meid aina edasi. Alan muidugi teadis teed. Ja siis! See on nüüd koht, mille pärast ma tegelikult kirjutama hakkasin. Sain nii tugeva elamuse, et endas kohalolek sai päris kindlaks ja selgeks. Mis väline ja mis sisemine! Need on samad ühel hetkel.
“Jalgratas” - see on alles koht. Muidugi flaami keeles on tal teine sõna selle jaoks. Pugesime lahtise autoukse ja toolide vahelt väiksest uksest sisse. Ja siis pugesime edasi. Laua taha puust, kõrge küünlaga põlemas. Ja siis. Nii palju kõike! Laes rippumas mitmeid kihte kraami - jalgratastest jeesusepiltideni, lambid, sibulad, riided seina ääres… Kitsad jalgrajad vaid astumiseks. No kui ma enne mõtlesin, et mis…, õlu?! Siis kui Alan need õlled tellis, sain aru, et jaa, ma tahan õlu küll. Esimene lake elus, mis nõnda maitses. Hea. Tõesti hea! Kohe tuli mul meelde Reet va rebane, kes ikka õpetas: Una serveca por favor! - Üks õlu palun!
Mul jõudis siis maailm kohale. Oma äärmustes. Oma erinevustes.
Perenaine ja peremees istusid tagapool, samas ruumis, asjadevirna taga. Sigaretid suus. Suur hall kass istus pingil, kui sisse astusime. Peagi tulid ühed poisid veel, kes kuhugi asjadega kaetud laua taha maandusid ja õllesid nautima hakkasid. Ega sealt muud ei saagi. Mõned erinevad õlukraamid.
Me joonistasime-kirjutasime raamatusse. Ja selle peale tuli proua ja pani punase küünla lisaks põlema, et rohkem näeks. Ja ta rääkis ka. Alguses flaami keeles, aga taibates, et me oleme mujalt, tuli inglise keele peale üle. Annik - nii ta nimi kõlas. Siiras, suitsune, ilus, kole, noor, vana, vapustav! Ta küsis me tulemise ja minemise kohta, soovis seljakotti hüpata, kuuldes, et Mehhiko poole tee… Ja tõi lauale pudeliavaja, Marianile vaadata - see nimelt siis ilusate sõnadega - fallose - kujuline. Pidavat peremehe koopia olema. Päris tõetruu küll! Puust ja puha!
Muusika. Tuli just sellist kõike, mis kuidagi enesega kaasa viis. Väljapoole aega ja ruumi. Omamoodi vabadusse. Scorpions korraks ja igasugust muud, mis kerge oli. Just kerge kuidagi, kõigi nende raskete asjade sees, mis peakohal rippusid, ümbritsesid end. Ühes seinas olid isegi küttepuud, et kui peaks vaja minema. Tolm neil asjul. Sander keerutas natuke üht ratast. “Tricky business!” naeris Alan.
Jaa, me naersime. Kuidagi lihtsalt nii uskumatu, et jälle vaatasin ja tõdesin - oo, elu juhatab mind nii huvitavalt ja imeliselt. Juhatab minnalaskmise poole. Nautimine ja lubamine, piiride kaotamine. Ja samas endale truuks jäämine. Need on kummalises kombinatsioonis, mida mõistusega välja ei mõtle.
Sealt välja ronides, lehvituste ja heade soovidega, tagasikutsega (ja eestlasi sattuvat sinna kohta küll…), kohale viimast pilku heites, nägin lehvimas euroopa liidu lippu ukse kohal. Paras rosin.
Muide, ega seal menüüd ega midagi olnud. Arveldamine ainult sularahas, otse perenaise pihku.
Igastahes, see oli mu parim õluelukogemus. Soovitan. Ka nõrganärvilistele. Sest pärast on närvid tugevad!
Ja teate, siin Gentis on ikka vana kraami palju. Maju 13ndast, 15ndast, 17ndast sajandist ja kõikidest muudest aegadest. Puust kohati. Kivist palju. Vägevuse märgid. Korralikud ehitused. Mõned uksed otse kanali poole. Gildi majad. Iga kivi filigraanselt laotud. Euroopa südame võimsus. Ja natuke film pidevalt.
Niimoodi ongi minnalaskmine. Et lihtsalt teed igasugu asju. Ja naudid!
Pagana lihtne on põdeda. Raha pärast. Aja pärast. Hirmude pärast. Nojah. Aga kui ikka jälle aru saad, et iga päev võib olla viimane, siis pole siin midagi koonerdada enesega - ikka täiega elada!
Ma ei hakanud siin algusest saati me lugu kohe veel üles tähendamagi, arvan, et see võib juhtuda ikkagi. Praegu on lihtsalt tunne nii värske, et pole siin midagi maigutada möödunust. Seda võib ju hiljemgi teha. Ja võibolla teeb seda hoopis Sander.
See on ka õppimine mulle, et lasta juhtuda. Vahest ise vaikida ja kuulata, mismoodi teised lähenevad, vaatavad, väljendavad…, ikka veel rohkem. Et olla tasane. Ja samas mitte üheski olekus kinni. Täpselt igasugune. Küll on põnev!
Me sõitsime nagu ikka, ilma piletita, südaöösel natuke kesklinnast väljapoole. Leana koju. Meie kodu siin praegu. Kitsast trepist ülesse, katusekorterisse. Nagu Loos ikka. Teised katused paistmas. Ja öö üll.
Sander juba põõnab. Õlu on ju natuke sees. Pehmelt.
Öös on kõike. Ongi ajatus. Ongi ruumitus. Ja saab seigelda. Ise valida lugu. Ise olla oma Elu Loos. Looja.
