Sea-truthing course in Askö

Rallikad

Racing machines

'

Islandroad to the fields of green

Suksu

My horse

Oceania - a dream come true

I really have been here, in the bow of Oceania.

This thing on the left measures light.

What you wish
you will get.
And you don't need to make an effort,
just relax
and let the World to handle it!

Helimaailmad - Veealuse müra mõju mereelustikule

Veepinnast allpool asub maailm, mida illumineerivad helid - maismaal on selleks valgus, kuid vete puhul jõuab valgus maksimaalselt paarisaja meetri sügavusele. Läänemeres muidugi vaid kõige rohkem paarikümne meetrini.

Vees levivad helid 5 korda paremini kui maal - kui ujuma lähed, proovi järgi - klõpsuta kivikesi omavahel kokku ja lase sõbral vee all kuulata. Siis klõbista neid kivisid vee peal - kas on sama kaugele kuulda?

Veealused helimaastikud on leidnud vähe inimeste tähelepanu, alles viimasel ajal hakatakse taipama, et kaladelegi ei pruugi meeldida, kui nende kodupaikades sõelub ringi ports laevu, undab tuulikuid ja sondeeritakse põhjageoloogiat... Kalad võivad minna mujale elama või hoopis nälga surra. Kes neid veepõhja langenud laipu ikka loeb?

USA Merevägi tegeleb ka hoopis vägevamate asjadega - suutes tekitada 1 000 000 korda valjemaid helisid kui vaalad oma parima tahtmise juures. Selliseid aktiivsonareid plaanivad nad kasutada pea kogu maailmamere heliliseks kontrolliks - oma sõnade järgi "vaenlase" avastamiseks, kuid võib arvata, et seeläbi saavad nad luua raskesti pealtkuulatava suhtlusvõrgu, mis ühendab vähemasti 3000 km kauguseid paiku (nt. Monterrey'd ja Hawaiid). Sõjaväe katsetustega paralleelselt on juba aastakümneid täheldatud salapäraseid vaalade ja delfiinide massilisi randumisi - nad tulevad rannale ja keelduvad sealt lahkumast ning surevad. Kuna nemad orienteeruvad helide järgi, on neil lihtne valjude helide mõjusfääris olles sattuda paanikasse, segadusse ning lahkuda oma toitumisaladelt, surra nälga, randuda... lisaks sellele suudab heliline lööklaine purustada veeimetajate sisekõrva ning panna nende silmi veritsema, tekitades ka teisi koekahjustusi. Kalade ujupõied on samuti väga tundlikud, ning need lõhkevad lööklaine tingimustes... Niimoodi oleks küll lihtne kalu püüda!?

See pilt on Kanaari saartelt 2002 leitud vaal, kelle surma seostatakse USA Mereväe madalsageduslike aktiivsonari katsetustega:
www.oceanmammalinst.com/lfaswhat.html

USA Navy leht selle tehnoloogia vajalikkuse kohta:
http://www.surtass-lfa-eis.com/WhyNeed/index.htm







Õnnelike "juhuste" kokkulangevusena sain "Merekeskkonna kaitse" loengus ülesandeks teha referaat teemal "Veealuse müra mõju mereelustikule". Sellele aitas kaasa ka kursuseõde Krista Ott - suured tänud tema järjekindlale toetusele ja kindlale rahulikkusele!

Olen inspireerunud - see teema ühendab hämmastaval kombel mitmeid jupikesi siit ja sealt - näiteks kunagi "lampi" leitud lehe - http://ocr.org/ - mida loob varem muusiku ja advokaadina tegutsenud merearmastaja Michael Stocker - oleme paar aastat olnud kirjavahetuses ning seeläbi olen teemaga juba ka veidike enne kokku puutunud.
Nüüd on asjaga tegelemiseks isegi veel rohkem põhjust - Euroopa Liit on vastu võtnud uue Meredirektiivi, mis näeb ette, et 2012 aasta suveks on Eestilgi vaja teada sellest, mis toimub meie vete helimaastikel - edaspidi on vaja välja töötada tegevuskava ning jõuda viimaks "hea keskkonnaseisundini" :)

Praeguse seisuga pole Eestis ühtegi institutsiooni, mis tegeleks konkreetselt helide uurimisega. Mulle on teadmata, kas meie sõjaväel võib olla vastavat tehnikat, et veealuseid helisid kuidagi kuulata...

Unistan, et kuidagi juhtub see, et ükspäev on meil "sosinal" liikuv purjekas, millega saaks kuulata kalasid, hüljeseid ja mööduvaid laevu...
Selle jaoks oleks vaja saada pädevaks, näiteks võtta osa USA-s Michaeli poolt teostatavates projektides - leida Eesti poolne toetus, finantsid... - paik, kuhu minna, on juba olemas!

Unistused tuleb tõeks elada,
sellepärast ma need siia kirja panengi!

merearmastus. Salme uurib Nord Streami.

merel olen ma.
on öö.
Salme.
sõidame kodu poole.
käisime kaugeimas idapoolses punktis, vene ja soome piiri ääres ja nüüd on vöör Tallinna poole seatud. hommikul kuueks peaksime kohal olema.
espits!

käisin saunas.
üksi.
nii hea.

kõik on toidetud. 14 hinge.


mulle meeldib see tunne, mis on praegu.
kõik on kodune ja natuke loksuv ja see sobib mulle.
mootorimürast pääsemist küll ootan,
kuid kuulan mööda.
vaimu see ei sega.

merel olles saab merest üha rohkem aimu.
ja neist inimestest, kes siin on ja käivad.
Eesti peale pole neid palju.

muusika tuleb minu arvutist ja mehhaanik lubas öise tormi tulemise puhul pottide-pannide lendamise mittelendamise eest vastutada.
noad panin kappi.
siin hoiavad potte pliidil metalltoed.
külmkapil on haak.
sahtlitel riivid.

päikeseloojang oli vaimustav ning vaade Suursaarele, kaljusele Vene riigile kuuluvale imelisele maajupile, meenutas 3 aasta tagust reisi Arandal. ilm sarnane, peegel-loksuv värviline loojang, palju värve. kõik värvid ümberringi.
see saar on kõrguste vahega 0-175m. 5 järve. üks geoloog on seal käinud. graniit puha.
igatsen sinna kord minna.
maailm ootab vabaks saamist.

vene poolt sõidab palju kaubalaevu. välismaiste ja vene nimedega. eemalt paistavad nad nagu purjekad, valge kaptenisillaga. tegelikult on pika madala ninaotsaga urisevad ja tossavad aluse, mis on kauba raskuse all veepiirile lähedale vajunud.
palju liiklust on Soome lahes tõesti.
ärevus on õhus selle Nord Streami pärast.
päeval kuulsime plahvatusigi. neid oli kehas tunda. ometi ei suutnud lokeerida alust, mis neid tekitas.
heli levib vees ju igasse suunda 5 korda paremini kui õhus.

ma unistan helide uurimisest vees.
sel alal saab praegu olla algataja ja lumesahk.
pädevus ja finants puuduvad esialgu.
loomise võimalus!



head ööd.
armastan inimestele süüa teha ning paljude kartulite koorimise käigus meelel lasta rahuneda.