Talks with the Mother Earth

Deep breath of the air close to the chestnut tree. This tree has said to be mine. I do not own Her. I do love Her. And when I appear in Lääne-Virumaa, my parents home, I go and say hello. She appears in my thoughts sometimes even when I am physically away from Her.

On this day I gather some springflowers, white and blue, and take them with me. Forest is calling. There is an Oak-tree there, which is another good friend of mine. He has heard stories from my heart, tears and joys and silence.
I look at the evening sun through the trees, my back leaning towards the Oak.
My sight goes down and seemingly still ground appeares to be moving, growing and living! A little black spider is crawling on the leaves of the last year. She makes fast movement, but has time to stop and look around too. There is a shadow with her. And this shadow changes its shape as the spider is moving. Shadow has many shapes and some of them do not look like a spider at all! What a sun and what a spider - together they give life to another creature - the Shadow! And this one is so unpredictable and certain at the same time!

I go, towards the stone which came into my mind now. I found this stone one time, walking in the forest. It was buried under the moss. There are patterns on this stone and I hear stories of the big travel from the North from Her. She is calm and old and has some secrets with Her.
I find her, though She is under the moss again.
Without really thinking I know that those flowers I am carrying with me, are meant to put on the stone, into the concavity. I make pattern with them. 9 flowers, 5 blue and 4 white ones + 5 leaves.

My wish is to live like the Nature - following the rythm, being gentle and firm, being creative and still, being eternal and mysterious and so simple.
Everything what happens in the nature, happens with ease and joy and glory.
Human mind makes an effort to describe and understand it. Long mathematical equations and models are created in order to prove it and talk about it.
But the thing we are talking about, is so simple!
Maybe that is why we cannot crasp it - we are usually not so simple and there is not so much silence in us.... The Nature talks to us through our own voice. That is why it is hard to recognize it.

I saygoodbye and go straight to the Chestnut - I am carrying a message from the Oak and from the Stone to Her. I put my forehead against the tree and this is how the message is given. I do not know much about it, but I feel like I can be the messenger - who can walk and move and transfer.
A Birch in the middle of the garden is waiting to hear greetings too...

Mother Nature likes us to walk on Her, to touch and to admire and to get inspired. She is infinite support, peace and love.

Listen to the birds, singing their songs of joy. They love to wake up every morning - to cheer up the day, to enjoy the fresh air and the rising of the Sun. The life on Earth is as simple as that.

Loodus.
Loovus.
Loodu sees.
Loodu.
Looja.
Lugu.
Loo.

Still A Traveller

When I find myself in the middle of introduction-round and it is my time to say who am I and what am I doing, I say my name and then comes a pause.
What am I doing?
I am not in the school yet, I am not working, I haven't worked recently, I haven't done a lot of "normal" things for a long time...
Then it comes up that I spent my last year away from Estonia.
Where were you then?
And here it starts.
I observe my words and I see that there are some sentences which have proven to be useful in different occasions. Sometimes I have to say more, but I have found couple of words to say my stories short. Mexico was about living outdoors on the ocean shore and riding with horses... and another half of the year I was in Canada, fixing a sailing boat and then sailing and being on the islands...

Now I am back.
I have life here.
I have lived all the time by the way.
And although being a traveller seems like fairy-tale, there are magical things actually happening everywhere. Maybe being a traveller means to people that there is freedom to feel and interesting places and situations to see..... Then I am still a traveller.
It opens some doors to me.
It allows me to be calm even if I haven't had my own bed for 3 months already. I have kind of moved into a house where other people do still live too, a cat as well. And my clothes are just on a pile in one corner. This is a new experience - to see that there is a mess, but there is not much to really do about it.
I allow it to be there, cause it is new for me! I am waiting for the right time to come. It will.

Well.
Trees are covered with sugar(snow)coating and they look delicious. I can't take my eyes off from them. Small warm houses are filled with people who all have their life stories to live and share.
Candles can be lit and every day there is more light to see.
I am free.
Free to love life.

Love=Freedom.


Take a next breath.
Let it out.
Once again.
And again.
This is what you have,
as long as you are alive on the Earth.


•

Valge Päeva Võlu

Õndsad on need hetked, mil olen oma liikumise ainuke kapten. Mu laevaks on seekord ema auto. Simunasse oli põhjust viia ema juuksurisse, sealt edasi olen küll väikse missiooniga leida värvi-pann Väike-Maarjast, kuid palju teid viib sinna...

Võtan ühe, peatun lumevalguses ja selge taeva all. Puude tagant tõuseb Päike. No küll on see ikka imeline, valguse tulek maailma! On vaja vaadata pikalt hallust, et aduda selle kera suurt rolli meie maa-ilmades. Rõõm tõuseb laotusse!

On nii külm, et saapad naksuvad teel, justkui tahaks kinni jäätuda. -17 Celsiuse kraadi. Kristalliseerunud vesi katab kõike, särab ja sätendab.

Sõidan edasi ja peatun siis jälle. Arheoloogiamälestis, hiiemägi ja ohvripaik, püüab mu tähelepanu. Tajun soovi sinna astuda, sellesse pühasse ruumi. Kuigi kahekümnendatel hakati ses paigas paekivi kaevandama ja kunagisest kahest mäest on järgi jäänud vaid puhmasküngas, on iidset hõngu tajuda.
Uguri Mägi. 

Enese sees hakkab kõnelema "Kalevipojas" sõnatu:
"Aga ükskord algab aega,
mil kõik pirrud kahel otsal
lausa löövad lõkendama.
Lausa tuleleeki lõikab
käe siis kaljukammitsasta.
Küll siis Kalev jõuab koju
oma rahval õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma!"

Need sõnad, nende jõud võbeleb mu sees ja meenutab midagi, mida ma teadlikult pole kunagi mäletanud. Võibolla vanad eestlased olid sarnased praegu tuntud oraaklite maiade, hopi indiaanlaste, tiibetlaste ja teiste tark-rahvastega? Võibolla on nende sõnade mõistmine mõistusega hoopis võimatu - niimoodi saab ainult tähtedesse kinni jääda, kuid tegelik informatsioon on suurem ja kõikehõlmavam. Kui vormitu tahetakse vormi panna, läheb ju ikka midagi kaotsi. Kasutades intuitsiooni ja universumi-taju, on vahest võimalik hakata silmama silmaga nähtamatut, näha nii, nagu justab Castaneda oma raamatuis. Näha illusioonidest läbi.


Sõidan julgelt teil, mida pole kunagi teadnud. Niimoodi käibki maadeavastamine. See piirkond, sõitmata teed, viivad mind rändama erinevais reaalsustes. Muinasmaailm ja imeilm on mu kodulaanteks taas. Hobuste kabjad kappavad teil, kuhu asfalt pole roomanud. On ju võimalik ka Eestimaal rännata suviti ringi sõpradega, hobuste turjadel. Kes küll teostaks neid häid mõtteid, mis su enda juurde tulevad? Eks vist ikka ainult ise!

Maailm, kui võimalikkuse mängulava.

Külapoes on ilus vanamees. Mu silmad peatuvad ta mustrilistel labakinnastel. Mõtlen enda omadele, mis on nädal otsa kudumata rännanud minuga mööda Eestimaad. Meenutus jätkamisele. See sama mees on kõrvalpoes ka, kui ostan viigimarju. Siis teatan talle kuis mulle ta kindad meeldivad - tema vastab, et need on ta ämma kootud. Ja seesama ämm oli ülevalla tuntud kokk omal ajal. Käis kodunduskoolis, talvel kudus selliseid imepäraseid mitmevärvilisi kindaid ja muul ajal siis tegi nii hästi süüa, et tema suurt koka-annet teati rohkem kui ühe-pere-ringis. No ja siis oli ta isa ka kindaid kududa osanud, sest kui ta noorena läti pool elas ja lätlastelt naha peale sai, õppis ta kodus ema käest hoopiski kuduma. Täpne poiss olevat olnud!
"Vanasti olid ikka ajad hoopis ilusamad! Aga näe, sina oled küll haruldane oma huviga!" sõnab ta selle pääle, kui mõtlen valjusti oma kinnaste jätkamisest...

See erinevate aegade sees rändamise taju jätkus minu jaoks selle vestlusega. Maailm on just selline, kuis ise luua. On müstikat ja muinasjuttu just nii palju olemas, kui endasse suudad mahutada.

Külm on hea hingamisele - lõõrid lähevad lahti ja tatt voolab välja.
See päev on püha.
Päike jääbki nii madalale ja tõusmisest saab pea kohe loojumine.
Põhjamaised võlud.
Korstendest tõuseb valkjaid suitsuhabemeid.

Laughter and Sunrise

He got back to his car and saw that it was covered with bird shit. Lots of it.
And he started to laugh.
Loud.
Smiling.

I passed by with a bike and felt joy. I laughed loud too.
Life is worth living when those things happen.

~

Mees tuli oma auto juurde tagasi ja n2gi, et see on kaetud linnusitaga. Korralikult.
Ja ta hakkas k6va h22lega naerma!

Mina naersin ka, rattaga m88dudes.
Sellised hetked loovad Elu Ime.

~

I woke up at 4:14 to go and see the sunrise on Mt. Finlayson. 20 minutes ride from Victoria.
We got there in the darkness. Ty and the girls.
Upthehill, for a long time.
Climbing on the rocks. Overcoming tiredness.
We all made it.
Naked moments and then the Sun rose, red and gracious.
Wonder of the Nature.
Earth seems so big and Sun so small. But they say it is vice versa. Subjective. Earth is a funny place to live. And days are long when we live with the Sun in North.
I said bye to Sun too.
Moon is shrinking now.

~

4:14 avasin silmad. J2rgmisel hetkel koputas Ty aknale. Hyppasin pykstesse ja pluusi ja astusin uksest v2lja. Korjasime teised tydrukud ka peale ja s6itsime linnast v2lja. Mt. Finlayson. M2gi.
Pimedas saime sinna ja alustasime teekonda. Tugevad jooksid. Mina olin keskmine. Andsin endast parima, katsusin leida v2simatut vaimu. J6udsin yles, yle kivide ja k2ndude ja kaljul ronimise. Paljalt P2ikesele vastu. Ta t6usiski, punane ja s2rav.
Algab p2ev nii v2rskelt ja l6hnavalt.
Pyha ja vaikne.
Ytlesin P2ikesele ka headaega, t2na 6htul. Yks ring ja keerutus. Maa tundub nii suur ja P2ike v2ike, kui vaadata m2elt maailma. Nad ytlevad et on vastupidi, P2ike suur ja Maa v2ike. Subjektiivsus. Maa-Ilmaline vaatlemine.

Kuu hakkas kahanema.
Aeg anda.


~

Öös on Lõhnu

Kas oled vahel tähele pannud, et mingi teatud lõhn tekitab sinus erilise tunde. Siis miski meenub, taastunnetad ning kujutad ette inimesi ja hetki, samal ajal saab loodud tühjus, millesse mahub rõõm ja selge mõistmine olemasolust ja praegustest aroomidest. Peale tugevaid vihmahooge on loodus eriti külluslik ja kiirgav.
Lausa lummav oma öiste laulude ja aurumängudega. Saapad jalga ja lõhnaradadele ütles mulle mu süda. Läbi kõrge rohu mäejalami poole sammudes tuli minuni Maa tunne. See oli väga avar ning kindel. Kaugele ulatuvad põllud laulsid viljakusest ning kindlusest, ning meel ühines esi-isade visiooniga jätkusuutlikust ning tugevast maa-kultuurist. Taevas paistis suure valgusena planeet Marss, naaber ju meile, nii hea on teda ikka vahel näha on.

Uuesti need lõhnad, veepiiskadest külluslikud ja suve-eetrist pungil. Tõeline loomenektar kõigile kel meeldib öistel radadel liikuda. Enam ei ole minus hirmu öisest metsast, nüüd laulab minus uudishimu ja rahulikkus neis paigus elavate elude ja olude suhtes.

Udu tõusis mõne hetkega kõrgele, avarast vaatest sai tükikene stsenaariumist "Siil udus". Mmm, hämmastav on see ilm.

Jätkasin kõndismist ning peatusin veelkord et kuulatada, et ühenduda, et olla. Koer Tommi oli minu ustavaks saatjaks, temagi oli uudsest olust ärevil, tavaliselt keegi sellistel hetkedel kahejalgsetest kepi- või palliviskajatest õue peal ringi ju ei konda..~;)
Jagasin veelkord tähelepanu kõige ümbristeva ning minuga ühenduses olevaga, kui korraga tõusis metsast lendu kakuline. ÖÖkull arvasin ma~ Olin rõõmust kohkunud ning jälgisin teda ürglikus valmisolekus kuid samal ajal armastavast uudishimust ning kohtumisrõõmust kantuna. Ta tegi minu pea kohal paar sametist tiiru. Nõnda puhas oli ta lend, nii pehme ja kindel ning siis läks ta oma öistele teedele, või oleks paslikum lausuda öistele õhkudele ~

Jätkuvalt oli kõikjal udu, lõhnad lajatamas mu meeli värskuselaengutega. Tundsin, kuidas minus avanes öölille õis. Armastan seda kõike nii väga.
Jõudsin tuppa, maja oli vaiki. Kõik Ilma potentsiaalid on puhastumas ning mõtete ja energiate kanalid on avarad. Istusin ja vaatlesin Himaalaja soolakivist kumavat punakat valgust.

Nõnda hea oli lihtsalt olla ja hingata, jätsin mütsi ja õhtulõhnalise jaki.
Võimalik, et sel võis olla midagi seost päevasel ajal reisuloo sõnastamise alustamisega. Rännutee avastamised ning kogemused tulid minu peale. Väga eredalt kerkisid esile kallid inimesed kellega mul oli rõõm ja vabadus suhestuda ning olu ja leiba jagada. See kõik oli nõnda intensiivne, et ümrbritsev näis hajuvat ning kõik plaanitud lahkus meeltest.

Tahan sellega tänada kõiki elusolendeid ja Emakest Maad, mille pinnal Me kõik selle kõigega kohtuda saame. Südant kuhu kõik see ära mahub, ning Ruumi kus alati on ruumi avardavateks elu-üllatusteks.


Sander ÖÖs t Õekesele Marianile seal Vankuuveri saarel siirusi saatmas )'(