Be receptive

"Pollyanna" Eleanor H. Porter

Nüüd ma tean, mis on selles elus mulle rõõmustamist meenutanud - see on seesama raamat, Pollyanna!

Täna läksin mingi imeliku sunni ajel TTÜ raamatukokku, kõige kõrgemale korrusele ning kõndisin otsejoones selle ühe raamaturiiuli poole, vaadates otsiva pilguga ringi. Üks hääl mus ütles, et ma ei peaks ühtki juturaamatut laenutama, sest mul on vaja hoopis referaati kirjutada. Aga siis ma ikkagi võtsin riiulist välja ühe mittemidagiütlevate pruunide kaantega raamatu ning sisse vaadates nägin, et värvilisel peidetud esilehel on kirjas "Pollyanna". Teadsin kohe, et olen seda raamatut lugenud, kuid ei mäletanud täpselt, millest seal juttu oli. Ometi võtsin raamatu endaga kaasa. Haarasin hooga pihku ka ühe teise põnevana tunduva raamatu ning suundusin laenutama. Selgus, et seda teist raamatut ei saanudki ma võtta, sest talle oli punane ring peale kleebitud - see tähendab "kohal kasutamiseks". "Hea küll siis, võtan Pollyanna."
Juba trollis kesklinna poole sõites hakkasin seda raamatut lugema ning taipasin, kuidas see meenutab mu lapsepõlve muinasreaalsust, milles elasin ning mis siiamaani on minu sees erinevatel hetkedel hingamas.

Praegu on öö, uue päeva algus nii lähedal. See raamat saigi läbi loetud.
Minus on lõputut rõõmu ja näol kuivanud pisaraid.

See raamat on maagiline. Poole lugemise ajal helistas mulle Simona ning soovis minuga koos olemist, õdusat ja kerget jagamist, oma nõrkadel hetkedel toetuse leidmist. Mina sain talle rääkida sellest raamatust, mida loen... ja muustki.. ning sõbral hakkas parem. Ta ütles, et olen imeline, et niimoodi suudan teha.

Nüüd ma tean, miks niimoodi on.
See on sellepärast,
et Pollyanna raamat meenutas mulle,
et maailmas on nii palju asju, mille üle rõõmu tunda!
See on see, mille pärast otsustasin naeratama ja naerma hakata, teadlikult ja tugevalt - juba siis kui olin alles õige noor!
See salajane teadmine on minus elanud oma elu, mind muudkui edasi juhtides ja inimesi ning olukordi mu teele juhatades.
Just sellepärast olen siia praegu kirjutamas,
oma jõudu kokku kogumas,
julgedes olla aus
oma jagamises ja rõõmus.

Seljataha vaadates on paremini näha need teeviidad, mis on juhatanud mind siia, kus ma praegu olen. Uskumatult imeline on saada vanemaks ning koguda seda pilku, mis näeb ning ühendusi loob! Selgemaks saab see, mis on mu elu, selle kulgemise suund, vool ja olemus.
Jagamine ja rõõm, ausus ja ühendus.

Olen üdini õnnelik,
et saan jagada seda hetke
tippides musti tähti valgele ekraanile.
Mu süda pakatab sellest tundest.
Ja tean,
et jõuan selle referaadigi tehtud.
Sest minu sees elab rõõm.

Seesama, mille tundsin ära, kui Nõo ühikas toakaaslastega masenduse pärast koolist puududes hakkasin sisemiselt naerma kui nutsime oma kurva saatuse üle - sain aru, et tegelikult olen õnnelik. See teadmine tuli minu sisse kui kevadõhk, pannes unustama selle, mille olin välja mõelnud enese pimeduses.
Küll on ikka kõik hästi paigas siin elus!

Poisid ja tüdrukud, mehed ja naised - lugege seda raamatut, kui on tunnet ja julgust. See võib muuta teie elu!
"Pollyanna" Eleanor H. Porter
Kes inglise keelt mõikab, saab lugeda: http://www.literaturepage.com/read/pollyanna.html


Jah, head sõbrad, küll on hea, et ma saan kõndida ja kohtuda teiega sel teel!


~*~

I must say it out in English too - I have found the one book I read in my childhood - "Pollyanna" by Eleanor H. Porter - which helped me to find what I had to find, what has lead me to you, to the adventures, to the writing and to the joy of living.

Today I took this book from a library - just by an "accident". And now, when I just finished reading it, I am so touched - in tears and in happyness!

Maybe you want to stop writing essays, doing homework, cleaning home, thinking about the worries and work - and remind yourself - how you want to live and how there is so much joy in this life - it is just there for you to see it!


You can even read this book in the internet!:
http://www.literaturepage.com/read/pollyanna.html




Friends, you have brought me so much joy  -  and you do bring it now too! I have you all in my heart and until I can walk, we will meet on the road!

Valikud Ja Sergei

Mina valisin kontserdile minna. Või siis kontsert valis mind enda kuulajaks.
Sellega läks põnevalt - nägin paar nädalat tagasi ukse kõrval Laura piletit ühele kontserdile - mu seest jooksis viivuks läbi mõte, et tahaksin ka seda kuulama minna. Vaatasin isegi internetist järgi, et mis ja kes ja kus... Aga sinnapaika ta jäigi.

Aeg läks.

Eile, 10.02.2010, jõudis kohale. Olin kutsutud kohtumisele, kuhu ma nädal tagasi ei jõudnud, kuna info selle paiga muutumisest ei jõudnud minuni. Tundsin kohustustki, et nüüd siis lähen.... kuigi ega ma ei teadnud, et mis seal on ja kas see mind huvitab ka... Nad, Ideals Matter, otsivad autoreid muidu.

Laura tuli siis (selleks ajaks juba kolmandat korda) välja jutuga, et tal on sinna kontserdile pilet üle... - et tulgu ma ikka!
Kahtlused-kõhklused-kohustused?
Ütlesin siis, et kui see viimane inimene, kellele Laura helistab, ei tule, siis ma tulen - jätsin seega asja rahulikult Universumi hooleks. Huhh, vedas, mõtlesin :)

Minuti pärast teatas Laura, et nüüd on aeg mul seelik selga panna - minek!

Läksingi. Kõndisin läbi oma kahtluste soolalumest, selga sirgemaks lükates. Isegi esimeses reas laua äärde istudes ja muusika algust kuuldes, oli minu pea sees veel segadust.

Sergei Manukjan, Villu Veski ja Kaspar Kalluste astusid Estonia Talveaias lavale. Saksofonid, klahvpillid ja trummid.

Tõesti, see oli parim kontsert, mida ma oma elus olen kuulnud. Nii päris. Õnnelik. Lihtne. Ja naelapea pihta.

Hämmastav on küll see, kuidas maailm peegeldab mulle tagasi just seda, mida mul on vaja meenutada ja kuulda. Selle kontserdi jooksul elasin läbi palju. Kõige rohkem taipasin just ühe laulu kaudu seda, et pole midagi siin maailmas, mis ei muutuks.. Kui siis, vahest pilvedest sajav vihm ja taevast paistev päike.
Olen Eestis. Elan nii, nagu elan siin. Nagu see maa võimaldab praegu minu jaoks. Kanadas oli teisiti. Mehhikos oli teisiti. Siis kui olin Tartu Ülikoolis, oli teisiti kui nüüd Tehnikaülikoolis. Kõik muutub.
Noored saavad vanaks.
Nii ongi.
Nutu lõpp.
Elada parimalt,
ükskõik kus. Just nii, kuis oskusi ja taipamisi on. Üle oma varju ei hüppa.

Kui peaks teil tulema ette Sergei Manukjani kuulamise võimalus, siis haarake sellest kinni! Lühike lokkis juustega mees on leidnud vabaduse, mis voolab ta loomingust läbi, niiet raputab!
Leidsin ka Jaanus Piirsalu intervjuu temaga (24. mai): http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2008_05_01_archive.html
Nüüd saan vist veelgi rohkem aru, miks mulle meeldis see muusika ja muusik~

When I am surrounded by bliss I still keep on doubting, I keep on searching for the reasons why things aren't still good enough. That sounds just stupid!
Is this the real challenge - to understand that I am already happy. That my life is just on the best path. It is the only real path I am on.

Things from "out there", from friends I have met during the last year, they pop up into my reality here and some ache comes along, some longing and missing... And for now I have decided not to fly to Canada on the 29th of Dec. Still, I am taking this flight part-way, until Amsterdam - I will have a chance to get some other angle and fresh air from Estonia. I am visioning the moment when I step out from the airport, falling into the tears.... just realizing that I am not taking the chance there is for me... chance to take a boat across the gulf and be there, back in Victoria, on the shores of ocean, seeing white mountaintops of USA, meeting with strong winds and rough stones, and Freya, and friends.
There is pain there. I am feeling it. And I am asking why is it there?
Is it there for me to go and see or is it there for me to observe from a position of peace?

Endless questions. So many doubts.
I have been changing my mind so many times during this time in Estonia (more than 2 months for now) that people close by have lost track and they are not trying to understand anymore... and I have gave up the need to discuss and also share my last "decision". Useless.

The World is changing all the time and now I am experiencing it full-on! What am I learning from it?
Well,
I must say that this turmoil makes me want to stand solid and grounded, taking deep breaths and looking through illusions, asking more from the body than from the mind. Mind gets caught into thoughts and emotions get caught into longings. I cannot trust them.

Yes, there is this change and all that, but I have decided I am not confused anymore. I am just living every day as it comes. And I am more just in a position of accepting and not going out there to look after...  I see that the world hasn't stopped moving and things really do come to me.

My biggest fear is to get stuck in here, to do "wrong" things and to "give up my freedom".
So,
I might just need to do it all - face the fears and go to University, live in the centre of  Tallinn, sing in Pandivere choir, fall in love of life, be here and now, write letters to those ones who are not near by and knit some gloves and socks and take it easy.


Life comes and goes. My dear friend Alex with whom I had heart-connection already in Rainbow and then she came to Horse Caravan and we got even closer, singing songs together..., she went to travel in another realms, she left the earthly body behind there in Costa Rica.
I cannot be truly sad, cause she let me know that this was the choice of her spirit and that while being alive it is so important to follow your heart and to live the best life you can imagine. She also reminds me to write a book, cause she was waiting for it already when we just met... I am now waiting for a response from a publisher in Estonia - whether to continue with it. We shall see.

Alex also teached me a song and I had forgotten the words and my wish to her was that she will remind me those somehow so that I could sing it again... This really did happen, last night when I was listening to another song... those words just came to me and I found it from the internet. You can listen to it hopefully from here
Womb Of The Earth:
https://youtu.be/svV5Ajw3HO4
There is another one called - May I Be Strong - those ones she taught to me, those ones speak with me strong.

Womb of the Earth

Sasha Butterfly

the blessed gift this child brings
the veil will open when the angel sing
the blessed gift this child brings
the veil will open when the angel sings
and the arms of the earth are open wide
recieving the blessings from inside
womb of the earth, miracle of birth
womb of the earth, miracle of birth
brought here from the earth and sky
an angel of light come here to try
to remind us of the the simple bliss
that lies within a mothers' kiss
and the arms of the earth are open wide
recieving the blessings from inside
womb of the earth, miracle of birth
womb of the earth, miracle of birth
divine mother, sister, friend
wings of birds these prayers I send
and the arms of the earth are open wide
recieving the blessings from inside
womb of the earth, miracle of birth
womb of the earth, miracle of birth
divine father, brother, soul
a mothers arms will keep you whole
divine father, brother, soul
a mothers arms will keep you whole
and the arms of the earth are open wide
recieving the blessings from inside
womb of the earth, miracle of birth
womb of the earth, miracle of birth

This is a life of Miracles we are all Living here.

Õnn On Jagamiseks

Sel hommikul ärkan päikesesse. On tegelikult lõuna, aga minu öö algas alles hommikul seitsme paiku..., niiet on just paras aeg magatud, kui ma järsku avan oma silmad. Ainult ühel pool maja paistab see kullakera, mida viimasel ajal nii vähe näha on olnud.

Tunnen oma keha, selles on kummaline surin sees. Justkui kass nurruks kõhuks ja see teeb kõik, mida kogen, nii heaks.
Odrapuder gheega (selline või, mida on keedetud ja pealt riisutud vadak, järgi jääb kuldkollane pehmus. Indias tehakse just eriti niimoodi) on mulle lauale laotatud. Sinna juurde suutäied mõnusat jutuajamist. Õnne on see naine, kes minuga lahkust jagab. Mina olen kodus, kus mul on lubatud seekord olla.

Hallus laotas end taas laiali välises ilmas, kuid päikesemaik on mu keelel.

Esmaspäevase rahuga sätin ma end valmis. Lauale on jäetud rosinaid ja pähkleid suukosutuseks ja hommikurõõmuks. Valge koera pikad karvad paitavad mu sokid paksemaks.
Lähen kui on õige aeg, võtan parklast auto ja mängib Iker Goenaga "Amorrua" - muusika, mis oma elavusega oskab küll taevasse tõsta ja siis ka maasse juurutada.

Valgus on sellest päevast juba haihtumas. Nii lühikene on aeg, mil on meile heledust antud. Pärast lõunat algab õhtu. Palju puhkamisaega.
On mõned värvid taevas ja kui sõidan üle pikast sillast, siis on aega et seda endasse hingata. Mälupilt saab tehtud.
Lähen paika, kus raha vastu vahetatakse head ja paremat kraami. Ma tean, mida ma tahan ja seda ma ka leian. Minus on soovi täita kodu kappe külluse ja tervisega, et me kehad saaks hästi toidetud ja meeled maitsetega rahuldatud. Vanemad on tagasi tulemas. Nende lubatus võimaldab mul niimoodi liikuda praegu, mängida maailmaga.

Oh, see tunne, õnnesurin, on ikka mu sees. Ta kuristab kergeks kõik hetked. Midagi mind ei masenda. Ei inimeste lettidevaheline mõttetegevus ja kassapidaja tuim nägu. See vilksatab viivuks hoopis elust, kui vaatan talle silma ja soovin ilusat õhtut.
Tunnen, kuidas olen naine. Kuidas kõnnin koos uhkusega olla just neis hetkis, olla just selline kui täna olen.

Mandariinind - neid soovib õde siit Taaralinnast. Lähen teise poodi, sest siin pole parimaid.
Tulen välja, nüüd on juba pime.
Märkan meest, kes seisab väljas ja vaatab mind. Ta on tumedais riideis, tal on kodutu välimus. Ta paneb mind küsima eneselt, kas mul on õigus olla nii õnnelik, näha nii palju valgust ja rõõmu ilmas, mis talle on nii hall, on nii trööstitu ja kurb.
Istun autosse ja mängib taas muusika.

Akna taga on ootamatult see mees. Räägib ja näitab midagi kätega. Ma korraks ehmatun. Raputan pead, tunnen vist pelgust. Ja ma vaatan teda edasi. Näen, et ta silmad on siirad. Teen akna lahti ja keeran muusika kinni.
"Mul ei ole midagi siin valetada. Kui valetan, siis ainult iseendale. Ma olen kodutu. Kui sa saad, siis osta mulle saia, piima, vorsti ja limonaadi," ta ütleb.
"Valetamise kohalt on sul küll õigus, huvitav, et see tema suust meeldetuletusena taas tuleb," mõtlen omaette.
Ma enam ei karda. Hoopis mõistan. Sest sel reisiaastal oli mul hetki, kui ka mina ei teadnud, kuhu magama minna. Kodutute inimeste maailm tuli mulle hoopis lähemale. Ka see, mida ta võib tunda, kui läheb kellegi juurde midagi küsima, on mulle mõistetavam.
Peatasin oma maailma ja mineku.
Astusin autost välja, poodi, et osta talle seda, mida ta palus.

Valisin parima saia, kus oleks vähem säilitus- ja värvaineid. Võtsin piima asemel keefiri, mida ta variandina mainis. Valisin tunde järgi vorsti, suitsuvorst tundus tõeliseim. Limpa limonaad ka.
Mitte kunagi elus polnud ma kogenud nii suurt rahu ja rõõmu kellelegi midagi andes, just niimoodi, tundmatule küsijale. Muidu kerjajatest möödudes on minus tihti olnud segu häbist ja andmissoovist ja mõistmisest ja arvamisest ja keeldumisest. Seekord ma teadsin, mida mul teha tuleb.

Kõhus kõditas ikkagi see soe tunne edasi, kandmas mind läbi nende hetkede. Sain ühtäkki aru, et ma saan jagada enda õnne. Sellepärast see mees mu ellu tuligi. Enam ei tundnud ma, et on ülekohtune olla nii rõõmus. See on jagamiseks. Ja just see suur valgus minus, lubas seda ka edasi kiirata.

Kuulasin ta elu lugu. Tahtsin talle meenutada, et elus on põhjust olla. Ta enne ütles, et talve tulekul on tal üks variant end üles puua, siis ei pea enam kerjama. Varastada ta ei taha. Vangi ta enam sattuda ei taha. Just nüüd ta seal oli 1 aasta ja 8 kuud. Sest ta lõi politseinikku. Ta pandi kokku tapjatega ning see oli päris õõvastav kogemus, mida ta pikalt kirjeldama ei hakanud.

"Hea tüdruk oled, kui saaks, siis võtaks naiseks. Tõsiselt kah, ega ma ei valeta. Aga no see on ainult nali, tead küll. Sellepärast ütlen, et hea oled. Ütlen kolm korda, see on ju kohtuseadus. Ära nüüd muretse, ega ma siis halva pärast. No mine siis, aitäh! Ja ära oma rindu ära kaota, see on õnnistus. Ära neid liiga palju näita ka, muidu veel vaadatakse.."

Jalustrabav ausus. Ta patsutab mind õlale nagu vana sõpra ja niimoodi me lahku lähemegi. Ta soovis veel mu autos soojas istuda 10 minutit, kuid seal kohas tõmbasin ma joone maha ja astusin oma teele.

Tükk aega seedisin seda kõike läbi, mis nüüd juhtus. Raputasin omaenda maailma. Avastasin võimalikkust edasi. Ja isegi kui korraks mõtlesin, kas tegin ikka hästi, leidsin endast palju head tunnet, mis mind sellest kogemusest oli läbi kandnud, isegi kui kohati ma astusin sammu tagasi, tundes ta pesematusest tekkinud lõhna...lehka... Aga no mis siis sellest, see on ju elu. Maa peal pole midagi räpast. Mustus on lihtsalt mustus.


Tema silmad on heledad, selged ja siirad.
Tema olemasolu on kingitus.

Kui Sul on, siis jaga seda teistega. Sa ei saa kaotada, hoopis võita. Me oleme õed ja vennad siin Maal.

Dive Into Life

Paavo linked me with this and it feels like a blessing just right now. This book is from 1971, but some truths will remain the same, even if time passes by. Universal Light.
I encourage you to take a look,
it is strong.

World is shifting.

Be Here Now by Ram Dass

White Sails

This is the last week when all of us (boat crew) are together, working towards getting the sails ready to sail. Big white clouds have fulfilled the living room of Redfern residence. Some of the roommates are getting a bit tired about climbing over them and seeing us so caught up in the process. So, amongst the work with the sails, we have to work on human relationships too. And actually this is something more valuable and long-term thing than the sails. They come and go, break down and get fixed again and again.

I walk home in the nights. Empty streets. Filled with random free stuff. Stars.

Fall is in the air. Sweet sadness of leaving. Leaves are leaving the trees too.
There is something so special and beautiful in that. Maybe the tears. Maybe the realization about the seasons and how things come, bloom and then go. And there is this space to look back and see what have you done and you can see all the stories there. Fun times and confusing times and through all that I see how I have made friends, how I have found trust.
Just yesterday when I was driving with Dylan's car, on a mission of picking things and people up and down, I felt that all this has come into my life here, in this summer. I have spent the summer here!
I am inside the life.
And I went along to a free concert last night in downtown. Biking downthehill in fresh and goodsmelling night full of lights.
I stood there. And I saw people I had seen before. Familiarity.
Tartu, the University-Town in Estonia, this feeling came to me - everybody knows everybody and everywhere you go, there is somebody you have met before. It feels like being in a family. It is very various and you will never know what will happen next.
I like this feeling of being alive in all that, being able to hug people, to say something good to them, to enjoy this life, move my body in the music and take some risks...

Heh,
Jason said that we can climb the bridge. The blue bridge which will rise up when the boats want to go trough. I thought I might not be able to do it. That I might be afraid. But I went along. With Megan and Jason. And there I was, on top of the metal construction, feeling every car who drove over the bridge... thinking for a second what will happen when the bridge will start to move....
and then letting go. Accepting and enjoying it.
Sneaking around the laws and fences... this can be freedom in mind.

In the middle of the night I biked back. Stopped in the footballfield and did Five Tibetian exercises. Every night I have done them in different places in recent days. Park. Cemetary. Footballfield. Garden.
Feels great to overcome disturbing thoughts and just do it, even when I am tired, even when the day is about to end... To live.

To live, not to survive!

Plan? No Plan.

We have been living in Justin`s Mom`s place for a week now. Friday again. First week in Canada.
So,
we have had free time during the days, when everybody is at work. And free time during the nights when everybody is asleep. It seems that we like the times when we are on our own,
listening to the music we find good for us, watching some movies we have never seen, but it seems we have something to learn from them...
It seems like boring,
waiting,
for my new passport to arrive to Montreal...
Yeah,
this is what our brains are talking sometimes. They say that, hey guys, what are you tossing here! Cammon` start moving, doing, going!

Hmm,
but what? Where?

We got a letter from a local guy who found our blog and got excited and contacted us to maybe meet, learn, share. He is from the Rainbow Family. This feeling..., this is just great to see that our writing here has something from us, it can touch the people, it can move the World in a small scale. That is all.
And do we meet or not, it doesn`t matter anymore, cause I got the feeling!

Patience.
It is a lesson to learn, how to wait. How to be in peace if I don`t have even any clue what is going to happen with me soon. To drop the plans which I try to make in my mind. Even forget that I have to create a plan what do I want to do with my life in the World.
Heh!
Plans are just boxes I try to put myself in. But those boxer are smaller than I am. I am the Universe. Why do I want to fit myself somewhere where I actually don`t fit?!
Why do I have to search for a perfect place for me?
I am perfect without boxes and ideal places. I am perfect everywhere!
My life is Here,
just in this moment with You,
in this breathing.

There is no plans I have to make,
I just have to trust myself, intuition,
to wait sometimes and to act efficently if I know what I have to do. There is no need for rushing when I don`t know really where to rush and why... Only when the sky is clear I can see the stars. Yes, they are there even if it is cloudy,
but there is no need to set the course on your sailboat on a cloudy weather when you really don`t know where is the Northern Star.

I saw the sky here, during the nighttime. Suur Vanker.
I just need 5 minutes to sing and stand under the stars, people around me can do their things meanwhile. I just step out from the car and look up. Feel here.
Inspiration. I am fullfilled and inspired!

Thank You Mother Earth for providing all those different places on the Earth for us to experience and feel! We can go and choose a place what is supportive for us, choose a place where to learn what it means when it is warm all the time. And what it means when it is cold all the time.
All here.


Go out and be with You!
Be with everything there is!
Appreciate the Beings you have around,
share this life, share yourself, create space.


Thank You!