Vee hääl ta teel katuselt tänavale. Tilkumine ja solin ja kanalisatsiooniaugud.
"Kraaaaaks!" hõikab vares oma lennul üle mu pea.
Tuvid tõusevad lendu jättes pooleli nokatäie vee rüüpamise loigust. "Sahhhh!"

Tee viib Kalamajja, mööda majadest, kus inimeste elud sees. Mööda rõdust, kus vints, et lapsevankrit neljandalt korruselt otse alla hiivata. Mööda tühermaast, mille servas on kilekottidesse pakitud nõukogude aegsed meestetrussikud (serv äratuntava õmblusega). Mööda saunast, mille ette on pargitud kõige ägedamad autod, lincoln'id, mersud ja bemmid koos audidega, tihti tumedatoonilised.

Kella keerati nii, et nüüd on ikkagi veel valge. Üks tund õhtule juurde on palju, on taju muutev, on rõõmsust toov. Isegi kell seitse võib nüüd näha taevas sinakas-valget hallust ja on aimata, et kusagil sätib Päike end madalamale, kuid loojumiseni on jäänud veel aega.

On lõhn, mis paneb vahest peatuma - nii magus ja maitsev ja värviline möödunud kevadete tulemise mälestustest ja kõigest, mis on seekord uus, tundmatu ja imeline.
Pilk ilmale on kevadeti hoopis erisugune. See näeb hetki tähenduse ja kergusega, muinasjutu ja helgusega ning on tuule suuna otsimine, seades oma purjed ja paadinina sinnapoole, kuhu kutsub süda.

Tuppa paistab päikest ja akna all hakkab varsti muru nägema.
Seemned on potti pistmiseks valmis.
Referaadid ja esseed, ettekanded ja ülesanded - neid on võimalus teha selle tuleva kevade sees.
Mis muud, kui võimalus see - keskenduda, avarduda ja inspireeruda~

Öös on Lõhnu

Kas oled vahel tähele pannud, et mingi teatud lõhn tekitab sinus erilise tunde. Siis miski meenub, taastunnetad ning kujutad ette inimesi ja hetki, samal ajal saab loodud tühjus, millesse mahub rõõm ja selge mõistmine olemasolust ja praegustest aroomidest. Peale tugevaid vihmahooge on loodus eriti külluslik ja kiirgav.
Lausa lummav oma öiste laulude ja aurumängudega. Saapad jalga ja lõhnaradadele ütles mulle mu süda. Läbi kõrge rohu mäejalami poole sammudes tuli minuni Maa tunne. See oli väga avar ning kindel. Kaugele ulatuvad põllud laulsid viljakusest ning kindlusest, ning meel ühines esi-isade visiooniga jätkusuutlikust ning tugevast maa-kultuurist. Taevas paistis suure valgusena planeet Marss, naaber ju meile, nii hea on teda ikka vahel näha on.

Uuesti need lõhnad, veepiiskadest külluslikud ja suve-eetrist pungil. Tõeline loomenektar kõigile kel meeldib öistel radadel liikuda. Enam ei ole minus hirmu öisest metsast, nüüd laulab minus uudishimu ja rahulikkus neis paigus elavate elude ja olude suhtes.

Udu tõusis mõne hetkega kõrgele, avarast vaatest sai tükikene stsenaariumist "Siil udus". Mmm, hämmastav on see ilm.

Jätkasin kõndismist ning peatusin veelkord et kuulatada, et ühenduda, et olla. Koer Tommi oli minu ustavaks saatjaks, temagi oli uudsest olust ärevil, tavaliselt keegi sellistel hetkedel kahejalgsetest kepi- või palliviskajatest õue peal ringi ju ei konda..~;)
Jagasin veelkord tähelepanu kõige ümbristeva ning minuga ühenduses olevaga, kui korraga tõusis metsast lendu kakuline. ÖÖkull arvasin ma~ Olin rõõmust kohkunud ning jälgisin teda ürglikus valmisolekus kuid samal ajal armastavast uudishimust ning kohtumisrõõmust kantuna. Ta tegi minu pea kohal paar sametist tiiru. Nõnda puhas oli ta lend, nii pehme ja kindel ning siis läks ta oma öistele teedele, või oleks paslikum lausuda öistele õhkudele ~

Jätkuvalt oli kõikjal udu, lõhnad lajatamas mu meeli värskuselaengutega. Tundsin, kuidas minus avanes öölille õis. Armastan seda kõike nii väga.
Jõudsin tuppa, maja oli vaiki. Kõik Ilma potentsiaalid on puhastumas ning mõtete ja energiate kanalid on avarad. Istusin ja vaatlesin Himaalaja soolakivist kumavat punakat valgust.

Nõnda hea oli lihtsalt olla ja hingata, jätsin mütsi ja õhtulõhnalise jaki.
Võimalik, et sel võis olla midagi seost päevasel ajal reisuloo sõnastamise alustamisega. Rännutee avastamised ning kogemused tulid minu peale. Väga eredalt kerkisid esile kallid inimesed kellega mul oli rõõm ja vabadus suhestuda ning olu ja leiba jagada. See kõik oli nõnda intensiivne, et ümrbritsev näis hajuvat ning kõik plaanitud lahkus meeltest.

Tahan sellega tänada kõiki elusolendeid ja Emakest Maad, mille pinnal Me kõik selle kõigega kohtuda saame. Südant kuhu kõik see ära mahub, ning Ruumi kus alati on ruumi avardavateks elu-üllatusteks.


Sander ÖÖs t Õekesele Marianile seal Vankuuveri saarel siirusi saatmas )'(