Lausa lummav oma öiste laulude ja aurumängudega. Saapad jalga ja lõhnaradadele ütles mulle mu süda. Läbi kõrge rohu mäejalami poole sammudes tuli minuni Maa tunne. See oli väga avar ning kindel. Kaugele ulatuvad põllud laulsid viljakusest ning kindlusest, ning meel ühines esi-isade visiooniga jätkusuutlikust ning tugevast maa-kultuurist. Taevas paistis suure valgusena planeet Marss, naaber ju meile, nii hea on teda ikka vahel näha on.
Uuesti need lõhnad, veepiiskadest külluslikud ja suve-eetrist pungil. Tõeline loomenektar kõigile kel meeldib öistel radadel liikuda. Enam ei ole minus hirmu öisest metsast, nüüd laulab minus uudishimu ja rahulikkus neis paigus elavate elude ja olude suhtes.
Udu tõusis mõne hetkega kõrgele, avarast vaatest sai tükikene stsenaariumist "Siil udus". Mmm, hämmastav on see ilm.
Jätkasin kõndismist ning peatusin veelkord et kuulatada, et ühenduda, et olla. Koer Tommi oli minu ustavaks saatjaks, temagi oli uudsest olust ärevil, tavaliselt keegi sellistel hetkedel kahejalgsetest kepi- või palliviskajatest õue peal ringi ju ei konda..~;)
Jagasin veelkord tähelepanu kõige ümbristeva ning minuga ühenduses olevaga, kui korraga tõusis metsast lendu kakuline. ÖÖkull arvasin ma~ Olin rõõmust kohkunud ning jälgisin teda ürglikus valmisolekus kuid samal ajal armastavast uudishimust ning kohtumisrõõmust kantuna. Ta tegi minu pea kohal paar sametist tiiru. Nõnda puhas oli ta lend, nii pehme ja kindel ning siis läks ta oma öistele teedele, või oleks paslikum lausuda öistele õhkudele ~
Jätkuvalt oli kõikjal udu, lõhnad lajatamas mu meeli värskuselaengutega. Tundsin, kuidas minus avanes öölille õis. Armastan seda kõike nii väga.
Jõudsin tuppa, maja oli vaiki. Kõik Ilma potentsiaalid on puhastumas ning mõtete ja energiate kanalid on avarad. Istusin ja vaatlesin Himaalaja soolakivist kumavat punakat valgust.
Nõnda hea oli lihtsalt olla ja hingata, jätsin mütsi ja õhtulõhnalise jaki.
Võimalik, et sel võis olla midagi seost päevasel ajal reisuloo sõnastamise alustamisega. Rännutee avastamised ning kogemused tulid minu peale. Väga eredalt kerkisid esile kallid inimesed kellega mul oli rõõm ja vabadus suhestuda ning olu ja leiba jagada. See kõik oli nõnda intensiivne, et ümrbritsev näis hajuvat ning kõik plaanitud lahkus meeltest.
Tahan sellega tänada kõiki elusolendeid ja Emakest Maad, mille pinnal Me kõik selle kõigega kohtuda saame. Südant kuhu kõik see ära mahub, ning Ruumi kus alati on ruumi avardavateks elu-üllatusteks.
Sander ÖÖs t Õekesele Marianile seal Vankuuveri saarel siirusi saatmas )'(
No comments:
Post a Comment