Vee hääl ta teel katuselt tänavale. Tilkumine ja solin ja kanalisatsiooniaugud.
"Kraaaaaks!" hõikab vares oma lennul üle mu pea.
Tuvid tõusevad lendu jättes pooleli nokatäie vee rüüpamise loigust. "Sahhhh!"

Tee viib Kalamajja, mööda majadest, kus inimeste elud sees. Mööda rõdust, kus vints, et lapsevankrit neljandalt korruselt otse alla hiivata. Mööda tühermaast, mille servas on kilekottidesse pakitud nõukogude aegsed meestetrussikud (serv äratuntava õmblusega). Mööda saunast, mille ette on pargitud kõige ägedamad autod, lincoln'id, mersud ja bemmid koos audidega, tihti tumedatoonilised.

Kella keerati nii, et nüüd on ikkagi veel valge. Üks tund õhtule juurde on palju, on taju muutev, on rõõmsust toov. Isegi kell seitse võib nüüd näha taevas sinakas-valget hallust ja on aimata, et kusagil sätib Päike end madalamale, kuid loojumiseni on jäänud veel aega.

On lõhn, mis paneb vahest peatuma - nii magus ja maitsev ja värviline möödunud kevadete tulemise mälestustest ja kõigest, mis on seekord uus, tundmatu ja imeline.
Pilk ilmale on kevadeti hoopis erisugune. See näeb hetki tähenduse ja kergusega, muinasjutu ja helgusega ning on tuule suuna otsimine, seades oma purjed ja paadinina sinnapoole, kuhu kutsub süda.

Tuppa paistab päikest ja akna all hakkab varsti muru nägema.
Seemned on potti pistmiseks valmis.
Referaadid ja esseed, ettekanded ja ülesanded - neid on võimalus teha selle tuleva kevade sees.
Mis muud, kui võimalus see - keskenduda, avarduda ja inspireeruda~