Võtan ühe, peatun lumevalguses ja selge taeva all. Puude tagant tõuseb Päike. No küll on see ikka imeline, valguse tulek maailma! On vaja vaadata pikalt hallust, et aduda selle kera suurt rolli meie maa-ilmades. Rõõm tõuseb laotusse!
On nii külm, et saapad naksuvad teel, justkui tahaks kinni jäätuda. -17 Celsiuse kraadi. Kristalliseerunud vesi katab kõike, särab ja sätendab.
Sõidan edasi ja peatun siis jälle. Arheoloogiamälestis, hiiemägi ja ohvripaik, püüab mu tähelepanu. Tajun soovi sinna astuda, sellesse pühasse ruumi. Kuigi kahekümnendatel hakati ses paigas paekivi kaevandama ja kunagisest kahest mäest on järgi jäänud vaid puhmasküngas, on iidset hõngu tajuda.
Uguri Mägi.
Enese sees hakkab kõnelema "Kalevipojas" sõnatu:
"Aga ükskord algab aega,
mil kõik pirrud kahel otsal
lausa löövad lõkendama.
Lausa tuleleeki lõikab
käe siis kaljukammitsasta.
Küll siis Kalev jõuab koju
oma rahval õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma!"
Need sõnad, nende jõud võbeleb mu sees ja meenutab midagi, mida ma teadlikult pole kunagi mäletanud. Võibolla vanad eestlased olid sarnased praegu tuntud oraaklite maiade, hopi indiaanlaste, tiibetlaste ja teiste tark-rahvastega? Võibolla on nende sõnade mõistmine mõistusega hoopis võimatu - niimoodi saab ainult tähtedesse kinni jääda, kuid tegelik informatsioon on suurem ja kõikehõlmavam. Kui vormitu tahetakse vormi panna, läheb ju ikka midagi kaotsi. Kasutades intuitsiooni ja universumi-taju, on vahest võimalik hakata silmama silmaga nähtamatut, näha nii, nagu justab Castaneda oma raamatuis. Näha illusioonidest läbi.
Sõidan julgelt teil, mida pole kunagi teadnud. Niimoodi käibki maadeavastamine. See piirkond, sõitmata teed, viivad mind rändama erinevais reaalsustes. Muinasmaailm ja imeilm on mu kodulaanteks taas. Hobuste kabjad kappavad teil, kuhu asfalt pole roomanud. On ju võimalik ka Eestimaal rännata suviti ringi sõpradega, hobuste turjadel. Kes küll teostaks neid häid mõtteid, mis su enda juurde tulevad? Eks vist ikka ainult ise!
Maailm, kui võimalikkuse mängulava.
Külapoes on ilus vanamees. Mu silmad peatuvad ta mustrilistel labakinnastel. Mõtlen enda omadele, mis on nädal otsa kudumata rännanud minuga mööda Eestimaad. Meenutus jätkamisele. See sama mees on kõrvalpoes ka, kui ostan viigimarju. Siis teatan talle kuis mulle ta kindad meeldivad - tema vastab, et need on ta ämma kootud. Ja seesama ämm oli ülevalla tuntud kokk omal ajal. Käis kodunduskoolis, talvel kudus selliseid imepäraseid mitmevärvilisi kindaid ja muul ajal siis tegi nii hästi süüa, et tema suurt koka-annet teati rohkem kui ühe-pere-ringis. No ja siis oli ta isa ka kindaid kududa osanud, sest kui ta noorena läti pool elas ja lätlastelt naha peale sai, õppis ta kodus ema käest hoopiski kuduma. Täpne poiss olevat olnud!
"Vanasti olid ikka ajad hoopis ilusamad! Aga näe, sina oled küll haruldane oma huviga!" sõnab ta selle pääle, kui mõtlen valjusti oma kinnaste jätkamisest...
See erinevate aegade sees rändamise taju jätkus minu jaoks selle vestlusega. Maailm on just selline, kuis ise luua. On müstikat ja muinasjuttu just nii palju olemas, kui endasse suudad mahutada.
Külm on hea hingamisele - lõõrid lähevad lahti ja tatt voolab välja.
See päev on püha.
Päike jääbki nii madalale ja tõusmisest saab pea kohe loojumine.
Põhjamaised võlud.
Korstendest tõuseb valkjaid suitsuhabemeid.
No comments:
Post a Comment