Stiil ja Vabadus

Ma muidugi oskan raha ka hästi kulutada, leida midagi, mille vastu teda vahetada. Täna tajusin kuidagi eriti selgelt, milline naljakas mäng see on. Ma annan paberit ja siis saan haaknõelad vastu. Ja see, kes raha saab, on nii õnnelik. Ja mina olen rahul, et sain haaknõelu. Kõik peaks justkui hästi olema! Miks on siis mingi kiuks sees seal kohas, kus osad asjad tunduvad liiga kallid ja siis teiselt poolt ostavad firmad turundusfirmade teenuseid, et ikagi veenda inimesi oma toodete ostmise vajaduses. Kahepoolne õnn on ju eesmärgiks?

Kas on raske anda ja on kange tahtmine saada?

Maailm on ju me endi loodud, miks siis elame näilises puuduses? Meil on see üks planeet siin elamiseks, see on ümmargune ja omamoodi lõplik, on terviksüsteem. Seega peaks olema võimalik kõigil elada tervelt ja külluslikult, puudused tulevad vaid sellest, kui me ei ole osanud ressursse hästi jaotada.
Vaene on ju mõnes kohas suisa illegaalne olla. Näiteks USAsse sisenedes või ka teistesse esimese maailma heaoluriikidesse minna soovides on piiriametnikel õigus küsida, kui palju raha on sul pangaarvel, kus sa töötad ja kuhu lähed - kõlab nagu üli-uudishimulik vanaema, kes soovib info omamise kaudu kontrollida sind, isegi kui ta ei jõua igale poole kaasa tulla, kuhu sa lähed. Vähemasti tahab ta teada, mismoodi asjad on ja ega see polegi nii oluline, et kuidas sa end tunned ja et kas on tundeselgust ja mõtteerksust... oluline on pigem see, et kas on taskus palju raha ja oled tegemas midagi prestiižset, su tegemistel on tava-loogilised seletused ja sa oled lihtsasti jälgitav - küll pangakonto toimingute ja ka näiteks postkaartide ja hotellide ja kõiksugu selliste süsteemide kaudu.

Noh, võibolla polegi see halb.
Praegu lähen minagi lennuki peale kohvriga, seljas mantel ja jalas kenad saapad. Pealtpoolt vaadates võiks arvata, et ma olen peen preili. Kui läbi lumeraja lennujaama poole astusin ja ninast tatti välja nuuskasin, niimoodi suusatajate või vanade metsameeste moodi, siis mõtlesin küll, et ei tea, kas see läheb üleüldise "stiiliga" kokku...., või et kui ema seda näeks!?

Võibolla võin ma nüüd olla vahest ka "stiilipuhas", kui ma seda tugevasti otsustan ja arvan, et tasub proovida. Sest nüüd ma taipan, et ükskõik, millist vormi ma endal ka üll kannan, ei muuda see seda, milline ma olen. Niimoodi saab ka vähem vaielda, sest enda seisukoha tõestamine polegi eriti oluline enam. See on vaikselt ja kindlalt enda sees olemas, kuulamas uusi vaatenurki, ennast sirutamas ja avardamas. Ta pole enam ohustatud. Teda pole kunagi kaitsta vaja olnudki, naljakas, et kunagi siiski see vajalik tundus...

Lendan Amsterdami. Loodan, et ma Kanadasse ei lähe, kuigi see lend sinna lõpuks välja viib. Plaanin lihtsalt varem välja astuda, sest selle ajaga, mis olen Eestis olnud, on mu elu nii palju muutunud, et praegu Kanadasse minemine ei tundu esimese hooga nii vajalik. Ainult väike igatsusvalu on seal endast märku andmast, mind hullusele kutsumas. Pass on ju kaasas ja arvuti ja hambahari. See, kas mind riiki lubataks, on muidugi omaette küsimus. Aga küllap pika lennu jooksul jõuaks ka mõne hea loo välja mõelda. Ja mu praegune "stiil" lubaks mul vast kindlamalt sinna sisse sulanduda, jätta mulje, et olen mõni Ida-Euroopa tähtis preili, karvamüts peas ja arvuti kotis.
Mõnus on niimoodi mõelda.
Tunda seda, et ma olengi vaba, otsustama just nii, kuidas sel hetkel, kui on otsustamise aeg, kõige õigem tundub.
Nii ma lähengi,
homme.
Iga minemine on omamoodi lõplik.
Iga hüvastijätt on tähtis ja samas nii lihtne. Mis siin ikka nutta.
Elu tuleb ja läheb.

Mina lehvitan sellest aastast siitmaalt ja eks siis ole näha, mis edasi saab. Kell näitas 14:14 ja 2:22.
Head ended.