merel olen ma.
on öö.
Salme.
sõidame kodu poole.
käisime kaugeimas idapoolses punktis, vene ja soome piiri ääres ja nüüd on vöör Tallinna poole seatud. hommikul kuueks peaksime kohal olema.
espits!
käisin saunas.
üksi.
nii hea.
kõik on toidetud. 14 hinge.
mulle meeldib see tunne, mis on praegu.
kõik on kodune ja natuke loksuv ja see sobib mulle.
mootorimürast pääsemist küll ootan,
kuid kuulan mööda.
vaimu see ei sega.
merel olles saab merest üha rohkem aimu.
ja neist inimestest, kes siin on ja käivad.
Eesti peale pole neid palju.
muusika tuleb minu arvutist ja mehhaanik lubas öise tormi tulemise puhul pottide-pannide lendamise mittelendamise eest vastutada.
noad panin kappi.
siin hoiavad potte pliidil metalltoed.
külmkapil on haak.
sahtlitel riivid.
päikeseloojang oli vaimustav ning vaade Suursaarele, kaljusele Vene riigile kuuluvale imelisele maajupile, meenutas 3 aasta tagust reisi Arandal. ilm sarnane, peegel-loksuv värviline loojang, palju värve. kõik värvid ümberringi.
see saar on kõrguste vahega 0-175m. 5 järve. üks geoloog on seal käinud. graniit puha.
igatsen sinna kord minna.
maailm ootab vabaks saamist.
vene poolt sõidab palju kaubalaevu. välismaiste ja vene nimedega. eemalt paistavad nad nagu purjekad, valge kaptenisillaga. tegelikult on pika madala ninaotsaga urisevad ja tossavad aluse, mis on kauba raskuse all veepiirile lähedale vajunud.
palju liiklust on Soome lahes tõesti.
ärevus on õhus selle Nord Streami pärast.
päeval kuulsime plahvatusigi. neid oli kehas tunda. ometi ei suutnud lokeerida alust, mis neid tekitas.
heli levib vees ju igasse suunda 5 korda paremini kui õhus.
ma unistan helide uurimisest vees.
sel alal saab praegu olla algataja ja lumesahk.
pädevus ja finants puuduvad esialgu.
loomise võimalus!
head ööd.
armastan inimestele süüa teha ning paljude kartulite koorimise käigus meelel lasta rahuneda.
No comments:
Post a Comment