Palved kuulatud ja kaasagi ümisetud, otsustasime reede õhtul kotid pakkida ja järgmisel päeval teele asuda. Käisime nimelt Lauraga sünagoogis. Shabat Shalom!
Hubane vestlus köögis, ning Laura sinine teekann kostitasid meie kohalolu. Seal kohtusime ka Amiriga Iisraelist. Ta oli parajasti Laura pool couchsurf'imas ning muuseumimaratonil ;D. Jõudsime neljakesi vesteldes peaegu maailma tõeni, kuid ennem tuli uni külla. Igatahes saime instruktsioonid ja julgustuse~ Pildistasime atlast, ning laususime endeid teele.
Kiirteedel hääletamine on rangelt keelatud! Seega jäi üle ainult bensujaamades hääletamisprotsessi läbi viia. Kirjutasime sihtkohad papiplagule ning hakkasime inimestega rääkima. Alguses oli natukene naljakas, tundus nagu suruksime endeid peale. Mõne aja pärast saatis meid siiski edu ning vurasime Hannoveri poole. Kiirteedel käib see kähku.
Enno on tal nimeks. Muusikamaailmas tegev, juristiharidusega ning elujaatav mees. Hääletamise võlu ongi selles, et kohtad inimesi, vabastad end eelarvamustest ning avastad ilma. "Inimesed tarbivad ennast katki!" oli Enno sõnumiks. Näe, seal sõidab järjekordne välk-läikiv audi. Võlanõudjad töötavad 12 tundi päevas ning ikkagi ei saa töö tehtud
~*~ Ärevatel hetkedel rahamaailmas paneb see kergendatult hingama. Pole millestki ilma jääda, pole soovi ennast asjade abil luua, ega soovita seda kellelegi teiselegi. Tõeline rikkus ja vägi on meie endi sees.
Suures jutuhoos magasime õige besiinijaama maha~ tema suundus põhja poole ning meie sihiks oli hoopis edela pool asuv Gent Belgias. Leidsime end kiirtee läheduses asuvas Autohofis. Seal on söögikoht, bensiinijaam, hostel ja rekkameeste lebola. Jäime sinna kinni. Vaatlesime olukorda tervenisti 5 tundi. Aeg on ikka väga suhteline värk. Kuniks mõistsime, et kui siin ei liigu, siis tuleb end ise liigutama hakata. Kotid selga ja papijupp kätte..
Ööpimeduse saabudes leidsime end kursist natukene kõrvalekaldunult (nagu see päev ka algas, natuke viltuselt, nii ka jätkus:) Hollandi piiri ääres~
Natukene hapu lugu. Kohvikus oli ainult kaks autot, mis olid puuki täis. Rekkamehed tundusid kõik väga väsinud ning kahte suure kotiga matkaselli ei tahtnud nad kohe kuidagi oma kabinetti lasta. Kõht hakkas ka tühjaks saama, esmased ampsud olid otsakorral, mõned vanaemade kommid olid veel taskus, kuid kes see siis komm kõhus tundmatusele vastu tahab minna. Toidukohal, mis sel hilisel kellaajal veel toimis, oli meile pisikene üllatus varuks.. Kui keegi on lausunud, et tasuta lõunaid pole olemas, siis õhtusöökide kohta see kohe küll ei käi ;D Nõnda me siis istusime baaripukkide otsas ning einestasime kiirteetoitu~ Vorstid ja friikartulid~ Pole siin risti ette lüüa ega midagi!
Täis kõhuga tulevad alati head mõtted.
Kuna liiklus oli juba rahulikumaks jäänud tundus kiirteelt mahakeeramse tee ääres helkuriga tantsisklemine ning hääletamine meie ainus lootus sellelt "eikellegimaalt" pääseda.
Ei möödunudki kaua kui meie nägu läks naerule. Juhhuu, keegi peatubki...
Silmades vilkusid sinakad tuled, ning rõõm haihtus hetkega. Nõnda me siis kohtusimegi saksa korravalvurite vihaga. "Man o Man.." ja veel muudki väga käskivat ning tingimuslikku. Vaatasime neid nagu süütud jänkud ning suundusime põllule, mida mööda oma teekonda jätkata võisime ;D Siis sai jälle naerda.. Noh mis seal siis ikka. Vähemalt kõht oli täis.
Nii ei jäänudki meil muud üle kui enesele sobiv ööbimiskoht leida. Kohtusime kahe tammepuuga maisipõllu ja lambakarjamaade läheduses. Seal me puhkasime, virgusime ning keetsime piparmündi teed. Kostituseks eileõhtune lisaboonus, kaks kuklikest ning neli keedumuna. O
Kui ei saa edasi, siis peab saama vähemalt tagasi. Otsustasime päevale julgelt vastu minna ning asusime uuesti teele. See oli juba eilsest teada, et kui kuhugi tahad jõuda, siis tuleb minema hakata. Ja imeväel kohtusime saksa kiirtee poolel härraga, kes teadis meid juhatada läheduses asuvasse bensiinijaama Hollandi poolel. Väike jalgsimatk Hollandi teeäärelooduses oli turgutav. Lisaks leidsime ühest bussijaamast veel pudelitäie jogurtit - hommikuseks värskenduseks!
Täitsime seal oma võluvee pudelid, ostsime kaardi ning läksime õnnele vastu. Tunne turgatas, kui nägime kahte ühte värvi poola rekkat. Nii ma siis lippasingi nendega juttu tegema. Kui rekka kasti luuk lahti oli ja minu kott juba sisse upitatud sai, jõudis Mariangi tee äärest kohale, ning sõit võis alata. Vestlesime walkie-talkidega ning nautisime rahulikku kulgu kiirteedel. Nemad sõitsid Prantsusmaale, meile piisas aga Belgiast ning Brüsselist~
Poola inimesed on sõbralikud, vähemalt need kaks rekkameest. Tegid ausalt oma tööd. Neli tundi sõidus, tunnike pausi ja siis jälle edasi. Nõnda nad kilomeetreid neelavad ning pühivad armatuurilt tolmu. Rääkisime oma plaanidest paberi ja käte abil. Igapäevasest inglise keelest oli vähe kasu. Mida meetreid edasi, seda sujuvamaks muutus suhtlemine ning lähemale jõudis ka Brüssel. Minu sohver oli enesele värskelt lasknud ehitada maja, mille üle tal oli hea meel. Mariani kiirgavast huvist Hiina meditsiini vastu kinkis rekkamees talle hiina ornamentidega tuhandeid kilomeetreid kõlkunud ja õnne toova yini ja jangi märgiga kellakese.
800 kilomeetrit möödus hääletades nagu lupsti ;D Kõik on võimalik.
Viimane lõpp oli eriti põnev. Astusime rekkadest välja, Antwerpeni lähistel, lippasime bensukasse ja esimesed inimesed, kellega rääkisime, viisid meid Brüsselisse. Noor paar. Ja nad lihtsalt vaikisid hämmastunult meie minemise, rändamise peale ~ see haakus just sellega, mis neil päevakorral oli. Poiss müüks kõik siin maha, sõidaks ookeani äärde ja elaks õnnelikult. Aga tüdruk pelgab.. ja poiss armastab teda. Valikute küsimus. Me julgustasime neid oma südameid kuulama, vabadusse sammuma ja julgema, elu proovile panema!
Brüssel. Meie seal.
~Brüsseli kuju~
~~~~~~*
Teekond on ka kaardile märgitud, mille leiad lehekülje paremast äärest. Selle all asuvale lingile klikates avaneb leht, kus leiab ka muud põnevat. Kohti kus oleme peatunud, mõningaid pildikesi ning saab värskendada oma teadmisi geograafiast ning maailma füüsilisest olemusest. Ülal paremas nurgas saab kaardi vaate ka satelliidi peale lülitada, siis on näha ka majakesed ja mäed~ Kerget kaemist!
Pilte leiab siit või siis paremalt lingikogust pealkirjaga "Me viitame"
~~~~~~*
Sandri kott juba teksaste võrra kergem. Nõnda meid tervitaski Brüssel, laide kivisillutatud tänavate ning hämmastavate hoonetega. Kõik oli intensiivselt ilus, varbad plätudes ning kõhus oli ruumi.
~*~ Sander
Hubane vestlus köögis, ning Laura sinine teekann kostitasid meie kohalolu. Seal kohtusime ka Amiriga Iisraelist. Ta oli parajasti Laura pool couchsurf'imas ning muuseumimaratonil ;D. Jõudsime neljakesi vesteldes peaegu maailma tõeni, kuid ennem tuli uni külla. Igatahes saime instruktsioonid ja julgustuse~ Pildistasime atlast, ning laususime endeid teele.
Kiirteedel hääletamine on rangelt keelatud! Seega jäi üle ainult bensujaamades hääletamisprotsessi läbi viia. Kirjutasime sihtkohad papiplagule ning hakkasime inimestega rääkima. Alguses oli natukene naljakas, tundus nagu suruksime endeid peale. Mõne aja pärast saatis meid siiski edu ning vurasime Hannoveri poole. Kiirteedel käib see kähku.
Enno on tal nimeks. Muusikamaailmas tegev, juristiharidusega ning elujaatav mees. Hääletamise võlu ongi selles, et kohtad inimesi, vabastad end eelarvamustest ning avastad ilma. "Inimesed tarbivad ennast katki!" oli Enno sõnumiks. Näe, seal sõidab järjekordne välk-läikiv audi. Võlanõudjad töötavad 12 tundi päevas ning ikkagi ei saa töö tehtud
~*~ Ärevatel hetkedel rahamaailmas paneb see kergendatult hingama. Pole millestki ilma jääda, pole soovi ennast asjade abil luua, ega soovita seda kellelegi teiselegi. Tõeline rikkus ja vägi on meie endi sees.
Suures jutuhoos magasime õige besiinijaama maha~ tema suundus põhja poole ning meie sihiks oli hoopis edela pool asuv Gent Belgias. Leidsime end kiirtee läheduses asuvas Autohofis. Seal on söögikoht, bensiinijaam, hostel ja rekkameeste lebola. Jäime sinna kinni. Vaatlesime olukorda tervenisti 5 tundi. Aeg on ikka väga suhteline värk. Kuniks mõistsime, et kui siin ei liigu, siis tuleb end ise liigutama hakata. Kotid selga ja papijupp kätte..
Ööpimeduse saabudes leidsime end kursist natukene kõrvalekaldunult (nagu see päev ka algas, natuke viltuselt, nii ka jätkus:) Hollandi piiri ääres~
Natukene hapu lugu. Kohvikus oli ainult kaks autot, mis olid puuki täis. Rekkamehed tundusid kõik väga väsinud ning kahte suure kotiga matkaselli ei tahtnud nad kohe kuidagi oma kabinetti lasta. Kõht hakkas ka tühjaks saama, esmased ampsud olid otsakorral, mõned vanaemade kommid olid veel taskus, kuid kes see siis komm kõhus tundmatusele vastu tahab minna. Toidukohal, mis sel hilisel kellaajal veel toimis, oli meile pisikene üllatus varuks.. Kui keegi on lausunud, et tasuta lõunaid pole olemas, siis õhtusöökide kohta see kohe küll ei käi ;D Nõnda me siis istusime baaripukkide otsas ning einestasime kiirteetoitu~ Vorstid ja friikartulid~ Pole siin risti ette lüüa ega midagi!
Täis kõhuga tulevad alati head mõtted.
Kuna liiklus oli juba rahulikumaks jäänud tundus kiirteelt mahakeeramse tee ääres helkuriga tantsisklemine ning hääletamine meie ainus lootus sellelt "eikellegimaalt" pääseda.
Ei möödunudki kaua kui meie nägu läks naerule. Juhhuu, keegi peatubki...
Silmades vilkusid sinakad tuled, ning rõõm haihtus hetkega. Nõnda me siis kohtusimegi saksa korravalvurite vihaga. "Man o Man.." ja veel muudki väga käskivat ning tingimuslikku. Vaatasime neid nagu süütud jänkud ning suundusime põllule, mida mööda oma teekonda jätkata võisime ;D Siis sai jälle naerda.. Noh mis seal siis ikka. Vähemalt kõht oli täis.
Nii ei jäänudki meil muud üle kui enesele sobiv ööbimiskoht leida. Kohtusime kahe tammepuuga maisipõllu ja lambakarjamaade läheduses. Seal me puhkasime, virgusime ning keetsime piparmündi teed. Kostituseks eileõhtune lisaboonus, kaks kuklikest ning neli keedumuna. O
Kui ei saa edasi, siis peab saama vähemalt tagasi. Otsustasime päevale julgelt vastu minna ning asusime uuesti teele. See oli juba eilsest teada, et kui kuhugi tahad jõuda, siis tuleb minema hakata. Ja imeväel kohtusime saksa kiirtee poolel härraga, kes teadis meid juhatada läheduses asuvasse bensiinijaama Hollandi poolel. Väike jalgsimatk Hollandi teeäärelooduses oli turgutav. Lisaks leidsime ühest bussijaamast veel pudelitäie jogurtit - hommikuseks värskenduseks!
Täitsime seal oma võluvee pudelid, ostsime kaardi ning läksime õnnele vastu. Tunne turgatas, kui nägime kahte ühte värvi poola rekkat. Nii ma siis lippasingi nendega juttu tegema. Kui rekka kasti luuk lahti oli ja minu kott juba sisse upitatud sai, jõudis Mariangi tee äärest kohale, ning sõit võis alata. Vestlesime walkie-talkidega ning nautisime rahulikku kulgu kiirteedel. Nemad sõitsid Prantsusmaale, meile piisas aga Belgiast ning Brüsselist~
Poola inimesed on sõbralikud, vähemalt need kaks rekkameest. Tegid ausalt oma tööd. Neli tundi sõidus, tunnike pausi ja siis jälle edasi. Nõnda nad kilomeetreid neelavad ning pühivad armatuurilt tolmu. Rääkisime oma plaanidest paberi ja käte abil. Igapäevasest inglise keelest oli vähe kasu. Mida meetreid edasi, seda sujuvamaks muutus suhtlemine ning lähemale jõudis ka Brüssel. Minu sohver oli enesele värskelt lasknud ehitada maja, mille üle tal oli hea meel. Mariani kiirgavast huvist Hiina meditsiini vastu kinkis rekkamees talle hiina ornamentidega tuhandeid kilomeetreid kõlkunud ja õnne toova yini ja jangi märgiga kellakese.
800 kilomeetrit möödus hääletades nagu lupsti ;D Kõik on võimalik.
Viimane lõpp oli eriti põnev. Astusime rekkadest välja, Antwerpeni lähistel, lippasime bensukasse ja esimesed inimesed, kellega rääkisime, viisid meid Brüsselisse. Noor paar. Ja nad lihtsalt vaikisid hämmastunult meie minemise, rändamise peale ~ see haakus just sellega, mis neil päevakorral oli. Poiss müüks kõik siin maha, sõidaks ookeani äärde ja elaks õnnelikult. Aga tüdruk pelgab.. ja poiss armastab teda. Valikute küsimus. Me julgustasime neid oma südameid kuulama, vabadusse sammuma ja julgema, elu proovile panema!
Brüssel. Meie seal.
~Brüsseli kuju~
~~~~~~*
Teekond on ka kaardile märgitud, mille leiad lehekülje paremast äärest. Selle all asuvale lingile klikates avaneb leht, kus leiab ka muud põnevat. Kohti kus oleme peatunud, mõningaid pildikesi ning saab värskendada oma teadmisi geograafiast ning maailma füüsilisest olemusest. Ülal paremas nurgas saab kaardi vaate ka satelliidi peale lülitada, siis on näha ka majakesed ja mäed~ Kerget kaemist!
Pilte leiab siit või siis paremalt lingikogust pealkirjaga "Me viitame"
~~~~~~*
Sandri kott juba teksaste võrra kergem. Nõnda meid tervitaski Brüssel, laide kivisillutatud tänavate ning hämmastavate hoonetega. Kõik oli intensiivselt ilus, varbad plätudes ning kõhus oli ruumi.
~*~ Sander
