Päris Eesti - Sulev Valner
Mina olen nüüd Tallinnas.
See linn on ühtpidi põnev ja ei tundugi nii suur, kui olen olnud hetki Mexico City's ja Montrealis ning muudeski paikades.
Ja samas tajun, kuidas siin olla on väljakutse - liikuda kindlaks määratud radadel, mis on mitte lumised ja valged, vaid soolased ja pruunid, pidevalt mööda vuramas autod ja trollid ja bussid, kus sees on inimesed, kelle tõsistel nägudel peegeldub rutt ja mure.
Kesklinnas on uhked autod. Neid on mujalgi. Ja osad inimesed on peenelt riides, karusnahas ja lakk-kingades.
See ju polegi paha, et neil on raha.
Siin on palju mõtteid. Igasuguseid.
Kuulen neid oma pea sees ka. Nad tahavad jätta mulje, et on minu mõtted.
Kuid mina olen ju rahus, mina tean, mida tahan sellel ühel hetkel teha ning ma ei ole väsinud!
Linnas ellu jääda soovides on vaja käia supermarketites, sest väikseid poode pole kusagil silmata eriti. Tuleb veel ka välja raalida, kus on kõige paremad hinnad ja kus müüakse seda, mida soovid. Selle peale kulub ka muidugi aega. Sest tuleb valida. Iga pood pole tore. Enamik neist väsitavad, päris palju kohe.
Uidata tuleb riiulite vahel, mis on täis laotud ühte ja sama toote kordust - et paistaks, et on rohkem asju poes, kuigi tegelikult on ühte asja lihtsalt palju. Valik polegi seega nii suur.
Tuleb samal ajal kuulda muusikat ning üritada fokusseerida end selle peale, mida tegelikult vaja on.
Nii palju mõtteid on üksteise otsas ning isegi kui koju tuppa minna, kimavad akna alt mööda inimesed oma mõttesabadega ägedates autodes istumas, kuhugi minemas.
Minemine.
Mine jah siis.
Õnneks ma tean, et on ajutine see, Tallinnas elamine.
Ning ei ole halba selleski, lihtsalt On.
Alati saab ise olla kerge ning helge, ülev ja selge. Hea on seda siin harjutada!
No comments:
Post a Comment