"See on ju sinu raha.." ütles esimene tüdrukutest, mitte soovides sõbrale mõju avaldada selle kohta, mis nad ostma peaksid.
"Mis vahet sel on!" vastas teine selle peale enesekindlalt. (Mis pani mind ära tundma, et tõesti, iga kupüür raha on ju täpselt samasugune ja kuigi ta paikneb kellegi käes, pole ta selle keegi oma päriselt niikuinii. Raha on ju vaid vahend vahetuste tegemiseks.)
"Kas saaks selle pooleks ka lõigata, lahti teha ja siis..." palus ostu sooritav tüdrik.
Müüja võttis käärid ja lõikas paki lahti ning ulatas maiust ostjate poole.
"Kas saaks selle pooleks ka lõigata?! Võimalikult täpselt, palun!"
Tädi lõikas paki kääridega täitsa lahti, pani maisimaiuse kilekoti peale ja poolitas selle noa abil. Rohelise salfrätiku peale paigutas ta ühe poole maiusest ning ulatas selle esimesele tüdrukule. Teise poolega toimetas samamoodi ning ka teine tüdruk sai pihku midagi maitsvat.
Seal nad siis mugisid, hetke täielikult nautides ja mustikatükke maisi vahelt otsides... Isegi kõrvale ei astunud nad putka akna juurest...
Milline lihtne julgus, mõtlesin ma - tuleb ainult suu lahti teha ja öelda, mida saada on soov!
No comments:
Post a Comment