Mina valisin kontserdile minna. Või siis kontsert valis mind enda kuulajaks.
Sellega läks põnevalt - nägin paar nädalat tagasi ukse kõrval Laura piletit ühele kontserdile - mu seest jooksis viivuks läbi mõte, et tahaksin ka seda kuulama minna. Vaatasin isegi internetist järgi, et mis ja kes ja kus... Aga sinnapaika ta jäigi.
Aeg läks.
Eile, 10.02.2010, jõudis kohale. Olin kutsutud kohtumisele, kuhu ma nädal tagasi ei jõudnud, kuna info selle paiga muutumisest ei jõudnud minuni. Tundsin kohustustki, et nüüd siis lähen.... kuigi ega ma ei teadnud, et mis seal on ja kas see mind huvitab ka... Nad, Ideals Matter, otsivad autoreid muidu.
Laura tuli siis (selleks ajaks juba kolmandat korda) välja jutuga, et tal on sinna kontserdile pilet üle... - et tulgu ma ikka!
Kahtlused-kõhklused-kohustused?
Ütlesin siis, et kui see viimane inimene, kellele Laura helistab, ei tule, siis ma tulen - jätsin seega asja rahulikult Universumi hooleks. Huhh, vedas, mõtlesin :)
Minuti pärast teatas Laura, et nüüd on aeg mul seelik selga panna - minek!
Läksingi. Kõndisin läbi oma kahtluste soolalumest, selga sirgemaks lükates. Isegi esimeses reas laua äärde istudes ja muusika algust kuuldes, oli minu pea sees veel segadust.
Sergei Manukjan, Villu Veski ja Kaspar Kalluste astusid Estonia Talveaias lavale. Saksofonid, klahvpillid ja trummid.
Tõesti, see oli parim kontsert, mida ma oma elus olen kuulnud. Nii päris. Õnnelik. Lihtne. Ja naelapea pihta.
Hämmastav on küll see, kuidas maailm peegeldab mulle tagasi just seda, mida mul on vaja meenutada ja kuulda. Selle kontserdi jooksul elasin läbi palju. Kõige rohkem taipasin just ühe laulu kaudu seda, et pole midagi siin maailmas, mis ei muutuks.. Kui siis, vahest pilvedest sajav vihm ja taevast paistev päike.
Olen Eestis. Elan nii, nagu elan siin. Nagu see maa võimaldab praegu minu jaoks. Kanadas oli teisiti. Mehhikos oli teisiti. Siis kui olin Tartu Ülikoolis, oli teisiti kui nüüd Tehnikaülikoolis. Kõik muutub.
Noored saavad vanaks.
Nii ongi.
Nutu lõpp.
Elada parimalt,
ükskõik kus. Just nii, kuis oskusi ja taipamisi on. Üle oma varju ei hüppa.
Kui peaks teil tulema ette Sergei Manukjani kuulamise võimalus, siis haarake sellest kinni! Lühike lokkis juustega mees on leidnud vabaduse, mis voolab ta loomingust läbi, niiet raputab!
Leidsin ka Jaanus Piirsalu intervjuu temaga (24. mai): http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2008_05_01_archive.html
Nüüd saan vist veelgi rohkem aru, miks mulle meeldis see muusika ja muusik~
1 comment:
Midagi mis peaks sulle loodetavasti meeldima:
http://www.youtube.com/watch?v=aRJl0Wu92c0&feature=player_embedded
Täna on hea, täna ma tean, palju on head minus endas sügaval. Täna on hea, palju on head mu enda maailmas, ja ma kaunist päeva kiidan, ise saatust endale loon ja ma tean ja märkan viimaks, elu pole õnneloos.
Ole sama mõnus edasi!
Post a Comment