Õnn On Jagamiseks

Sel hommikul ärkan päikesesse. On tegelikult lõuna, aga minu öö algas alles hommikul seitsme paiku..., niiet on just paras aeg magatud, kui ma järsku avan oma silmad. Ainult ühel pool maja paistab see kullakera, mida viimasel ajal nii vähe näha on olnud.

Tunnen oma keha, selles on kummaline surin sees. Justkui kass nurruks kõhuks ja see teeb kõik, mida kogen, nii heaks.
Odrapuder gheega (selline või, mida on keedetud ja pealt riisutud vadak, järgi jääb kuldkollane pehmus. Indias tehakse just eriti niimoodi) on mulle lauale laotatud. Sinna juurde suutäied mõnusat jutuajamist. Õnne on see naine, kes minuga lahkust jagab. Mina olen kodus, kus mul on lubatud seekord olla.

Hallus laotas end taas laiali välises ilmas, kuid päikesemaik on mu keelel.

Esmaspäevase rahuga sätin ma end valmis. Lauale on jäetud rosinaid ja pähkleid suukosutuseks ja hommikurõõmuks. Valge koera pikad karvad paitavad mu sokid paksemaks.
Lähen kui on õige aeg, võtan parklast auto ja mängib Iker Goenaga "Amorrua" - muusika, mis oma elavusega oskab küll taevasse tõsta ja siis ka maasse juurutada.

Valgus on sellest päevast juba haihtumas. Nii lühikene on aeg, mil on meile heledust antud. Pärast lõunat algab õhtu. Palju puhkamisaega.
On mõned värvid taevas ja kui sõidan üle pikast sillast, siis on aega et seda endasse hingata. Mälupilt saab tehtud.
Lähen paika, kus raha vastu vahetatakse head ja paremat kraami. Ma tean, mida ma tahan ja seda ma ka leian. Minus on soovi täita kodu kappe külluse ja tervisega, et me kehad saaks hästi toidetud ja meeled maitsetega rahuldatud. Vanemad on tagasi tulemas. Nende lubatus võimaldab mul niimoodi liikuda praegu, mängida maailmaga.

Oh, see tunne, õnnesurin, on ikka mu sees. Ta kuristab kergeks kõik hetked. Midagi mind ei masenda. Ei inimeste lettidevaheline mõttetegevus ja kassapidaja tuim nägu. See vilksatab viivuks hoopis elust, kui vaatan talle silma ja soovin ilusat õhtut.
Tunnen, kuidas olen naine. Kuidas kõnnin koos uhkusega olla just neis hetkis, olla just selline kui täna olen.

Mandariinind - neid soovib õde siit Taaralinnast. Lähen teise poodi, sest siin pole parimaid.
Tulen välja, nüüd on juba pime.
Märkan meest, kes seisab väljas ja vaatab mind. Ta on tumedais riideis, tal on kodutu välimus. Ta paneb mind küsima eneselt, kas mul on õigus olla nii õnnelik, näha nii palju valgust ja rõõmu ilmas, mis talle on nii hall, on nii trööstitu ja kurb.
Istun autosse ja mängib taas muusika.

Akna taga on ootamatult see mees. Räägib ja näitab midagi kätega. Ma korraks ehmatun. Raputan pead, tunnen vist pelgust. Ja ma vaatan teda edasi. Näen, et ta silmad on siirad. Teen akna lahti ja keeran muusika kinni.
"Mul ei ole midagi siin valetada. Kui valetan, siis ainult iseendale. Ma olen kodutu. Kui sa saad, siis osta mulle saia, piima, vorsti ja limonaadi," ta ütleb.
"Valetamise kohalt on sul küll õigus, huvitav, et see tema suust meeldetuletusena taas tuleb," mõtlen omaette.
Ma enam ei karda. Hoopis mõistan. Sest sel reisiaastal oli mul hetki, kui ka mina ei teadnud, kuhu magama minna. Kodutute inimeste maailm tuli mulle hoopis lähemale. Ka see, mida ta võib tunda, kui läheb kellegi juurde midagi küsima, on mulle mõistetavam.
Peatasin oma maailma ja mineku.
Astusin autost välja, poodi, et osta talle seda, mida ta palus.

Valisin parima saia, kus oleks vähem säilitus- ja värvaineid. Võtsin piima asemel keefiri, mida ta variandina mainis. Valisin tunde järgi vorsti, suitsuvorst tundus tõeliseim. Limpa limonaad ka.
Mitte kunagi elus polnud ma kogenud nii suurt rahu ja rõõmu kellelegi midagi andes, just niimoodi, tundmatule küsijale. Muidu kerjajatest möödudes on minus tihti olnud segu häbist ja andmissoovist ja mõistmisest ja arvamisest ja keeldumisest. Seekord ma teadsin, mida mul teha tuleb.

Kõhus kõditas ikkagi see soe tunne edasi, kandmas mind läbi nende hetkede. Sain ühtäkki aru, et ma saan jagada enda õnne. Sellepärast see mees mu ellu tuligi. Enam ei tundnud ma, et on ülekohtune olla nii rõõmus. See on jagamiseks. Ja just see suur valgus minus, lubas seda ka edasi kiirata.

Kuulasin ta elu lugu. Tahtsin talle meenutada, et elus on põhjust olla. Ta enne ütles, et talve tulekul on tal üks variant end üles puua, siis ei pea enam kerjama. Varastada ta ei taha. Vangi ta enam sattuda ei taha. Just nüüd ta seal oli 1 aasta ja 8 kuud. Sest ta lõi politseinikku. Ta pandi kokku tapjatega ning see oli päris õõvastav kogemus, mida ta pikalt kirjeldama ei hakanud.

"Hea tüdruk oled, kui saaks, siis võtaks naiseks. Tõsiselt kah, ega ma ei valeta. Aga no see on ainult nali, tead küll. Sellepärast ütlen, et hea oled. Ütlen kolm korda, see on ju kohtuseadus. Ära nüüd muretse, ega ma siis halva pärast. No mine siis, aitäh! Ja ära oma rindu ära kaota, see on õnnistus. Ära neid liiga palju näita ka, muidu veel vaadatakse.."

Jalustrabav ausus. Ta patsutab mind õlale nagu vana sõpra ja niimoodi me lahku lähemegi. Ta soovis veel mu autos soojas istuda 10 minutit, kuid seal kohas tõmbasin ma joone maha ja astusin oma teele.

Tükk aega seedisin seda kõike läbi, mis nüüd juhtus. Raputasin omaenda maailma. Avastasin võimalikkust edasi. Ja isegi kui korraks mõtlesin, kas tegin ikka hästi, leidsin endast palju head tunnet, mis mind sellest kogemusest oli läbi kandnud, isegi kui kohati ma astusin sammu tagasi, tundes ta pesematusest tekkinud lõhna...lehka... Aga no mis siis sellest, see on ju elu. Maa peal pole midagi räpast. Mustus on lihtsalt mustus.


Tema silmad on heledad, selged ja siirad.
Tema olemasolu on kingitus.

Kui Sul on, siis jaga seda teistega. Sa ei saa kaotada, hoopis võita. Me oleme õed ja vennad siin Maal.