Langevas lumehelveste vahel leian tee kodupoole. Sel päeval laulsin ma mikrofoni sisse, mis lebas punasel sametpadjal. Minu laul hakkas oma elu elama. See kõike esimene Leiulaul.
Tuli juurde Kessu kitarrimängu mitmes kihis.

Uus on selline kogemus. Ja parem on vähem arvata kõigest sellest.
Kuid peab ütlema, et Pirital seal segasumma-talvilas oli mõnus juua teed ja kogeda seda protsessi, et minuni kord tulnud lugu saab hoopis uue tajumise mu enese sisse ja välja.
Soe ahi. Soojad südamed.

Väsinud on ka hea olla. Pugeda õhtul põhku ja unustada kõik see, mida pole vaja endaga kaasas kanda järgmisse päeva.

On kunst ikka edasi liikuda ja õppida ja tahta areneda ning olla kindel selles, mis tegemine on käsil. Palju arvamisi hõljub ilmas ringi. Tehtud saab see, mida on tahtmist teha.

Igastahes olen õnnelik, et see elu nõndamoodi kulgeb,
et saab laulda ja saab ka ülikooli õppima esmaspäeval minna ning ahju alla tuld teha ja jääs merd näha. Solarise toidupoes kohtab nii ülemisi naabreid kui ammu trehvamata sõpru. Tallinn on ka väike kogukond.
Niimoodi mulle meeldib küll.

Küll te siis varsti kuulete. Ja suurema soovi korral
palun küsida!