Sychronicity

What happens now is part of the connections and butterfly-effects and sync.
I observe that people are making a choice to eat raw-food-fruits.
I feel it works and it gives new perspectives and chances to change. This takes courage.

I met permaculture on my travels. Now I really meet it here too. Thank You all, who talked and worked with it. The seed is starting to grow!

My Canada came to visit me - Dylan from Victoria and good-old-Freyja-times came from Sweden and made good food, started to build a bird-feeder and sparked us with some good canadian-activism. Thank you much!

Emily sent me The Dolphin.
Dolphins are swimming around. Ocean in my heart. Even in inlands.

I have smelt the spring. I am sure it comes.

And 2012 is here. As I thought that it will happen by this time - I do have a child.

This travel continues to teach me.

Whoever is there - there is a meaning in every act, in every word that resonates with You.

There is nothing more important than this sentence :D

Reisiõhtu pildimeenutus - pictures from the TravelStoryNight

Here we are. Now. October 2011. 3 years from the beginning of the Travel. Story is told.

Kuula!

Rainer Nõlvak, "Teeme Ära" ja "Let's Do it World'i" eestvedaja, räägib oma kogemusest, inspiratsioonist, maailma muutumisest ja igaühe panusest selles!

Motiveeriv!

http://r2.err.ee/saated?saade=285&sub=292 

Kokkuvõte, soe ja jagamine.

Nii vajalik on teha kokkuvõtteid.
Meie jutustus Sandriga oma rännust sai esmakordselt täispikkuses välja räägitud. Me polnud ise ka seda kunagi nii teinud ja kogemus oli suur. Läksin koju justkui oleksin tulnud pikalt rännult, kus kõik ümber on uus ja kus mõte on avar ja piiritu.

Internaadi saal osutus ütlemata mõnusaks ja hubaseks ruumiks, kuhu mahtus just parasjagu inimesi. Mõnus oli näha oma klassijuhatajat, vanavanemaid, pere, sõpru Tartust ja Tallinnast, lapsepõlvesõpru ja teisi inimesi, keda meie ränd kokku kutsus.

Polnudki küsimust, mida rääkida - kõike, mis parasjagu pinnale ujus. Muidugi oli vaja paljut ka ütlemata jätta, sest ühte aastat paari tunni sisse on ikka päris kunsttükk mahutada. Tasakaalustasime Sandriga teineteist, et tervikpilt oleks nii detailne kui ka ülevaatlik.

Minu jaoks oli murdepunktiks see, kui rääkisin Kanada purjetamissuvest. Laulsin ka "Leiulaulu", olles ise üllatunud, kui hea tunne seda teha oli. Jutustasin, mida tegime paadiga ja sellest, et jätsin oma tagasilennupileti kasutamata ... ja siis ühtäkki avastasin end pisarates.
Tundsin, kuidas terve ruum oli minu kurbuse tunnet täis. Inimesed tundsid ka.
Võtsin end kokku ja laulsin meremehelaulu "Haul away Joe", mida Ty mulle õpetas.
See tõi mind kohale, rahustas, ja lubas jätkata.

Isegi kui on kurbust, on nii hea seda kogeda - see on tugev, see on midagi, mis liigutab.

Palju on õppida sellest, mis on siin, Eestimaal.
Ja ema ütles, et kui ütlesin, et lähen Ameerikasse, ei arvanud, et olen hull. Aga kui ütlesin, et tulen Rakkesse, mõtles ta küll, et olen hull.

Järgmine hullus - eks see olegi minekurada. Hullus = hirm?

Aitäh kõigile,
kes on kaasa mõelnud,
seda praegu teevad
või kes kunagi siia satuvad.

Üks reis
võib olla terve elu.

A thought is a travel.

While being at home, 

while waiting for Laurits to fall asleep

I can travel.

I can see you in your dreams,

I can see the world unseen.

Energy has no boundaries and

if you learn how to see 

with the eyes of energy,

there are no limits at all.

So you,

mother at home,

even you have all the chance

to see and feel

what is there

outside of your small world

of a growing child.

Rännulood kodupaigas

Life goes on.

We still travel on our paths.

Marian is now here: meieelurakkes.blogspot.com

Sander mostly here: hiios.blogspot.com


World is being created. Every breath. Every thought.

Think well!

Oma Hobu artikkel Jaanuar 2011

Täisekraanil lugemiseks klikka siia !

Nomaadide hoburännak Mehhikos // The Nomads Journey in Mexico